Kõneleja hääl peab jõudma iga kuulajani. Samuti peab kuulaja saama aru esineja igast sõnast.

Rääkija ise kuuleb enda häält kuulajast erinevalt ning kõne on rääkijale alati selge iga viimase silbini. Seega ei pruugi rääkijad ise teadagi, et tema kõnet ei ole viimastesse ridadesse kuulda või nad "söövad ära" sõnade lõpud või ei häälda korralikult mõningaid häälikuid välja.

Kui palju on neid, kes julgevad kolleegile sellisest puudusest teada anda? Ja kui paljud suudavad sellist märkust mitte südamesse võtta ja leida, solvumise asemel, positiivset motivatsiooni hakata koheselt tegelema puuduste parandamisega.

Suurepärane abivahend on enda esinemise filmimine. Tavaliselt me kardame filmimist - milline ma välja näen, milline on minu soeng, figuur, ma ei meeldi endale, kardan kuulata enda häält, mida teised minust arvavad ... ja nii edasi.

Me võime ennast lukustada üksinda ruumi ning keegi peale meie ei näegi filmilindil paistvaid vigu. Kuid meil on nüüd võimalus õppida läbi enda vigade, mida teised näevad ja teavad, kuid meile ütlema ei tule.

Ja veel üks soovitus - saage endaga kõige paremaks sõbraks. Kõik teised teavad milline te olete, teised teavad milline on teie hääl, väljanägemine, mida te teete teatud olukordades jne. Te olete selline milliseks teid on loodud ja võtke nii ennast kui ka teisi sellisena nagu nad on ja ärge mõelge midagi rohkemat. Ega ilmasjata öelda - kui olete rahul iseendaga on ka maailm teiega rahul.