Hingamine on hääle tekkimise alus, sest kõik häälikud moodustatakse väljahingamisega. Just hingamisest oleneb, kuidas kõneldakse, kuidas kõnet esitatakse ja kuulajaid mõjutatakse. Hingamine on seega kõne seisukohalt oluline psühholoogiline tegevus mida ei tohi miite mingisugusel juhul alahinnata.(Kalits jt. 1973:156)

Tavaliselt me hingamise peale ei mõtle. Hingamine toimub ju automaatselt. Hingamist hakkame tähele panema alles siis, kui läheneb pingeline situatsioon või kui peame tunde esinema. Osadel tekib sellistes olukordades õhupuudust, olenemata sellest, et ruumi ventilatsioon on heal tasemel. Me hakkame kõne ajal õhku ahmima või kuuldavalt hingama (hingeldama) ja see ei jää meie publikul märkamata.

Mõelge korraks lauljate või esinejate hingamisele. Osad lauljate hingamist laulu esitamise ajal me ei märkagi, kuid teiste kuuldav hingeldamine võib rikkuda kogu naudingu. Ja nüüd oleme ise publiku ees, käes mikrofon mis võimendab igat heli - ka hingamiskahinat...

Milline peab olema õige hingamine?

Kõnelemisel tuleb sisse hingata läbi nina. Lisaks õhu niisutamisele jätab ninakaudu hingav esineja kuulajatele tunduvalt parema mulje. 

Sisse peab kõnelemise ajal hingama sageli, igal pool kus mõttelõng katkeb või lõpeb.  Kindlasti on lubamatu ühe hingetõmbega ette vuristada kogu lause.(Kalits jt. 1973:160)

Esineja peabarvestama pidevalt sissehingatava õhukogusega, et ta oleks suuteline arusaadavalt välja ütlema kõik soovitud sõnad. Küllaltki tihti on autor  tähele pannud, et esinejatel ei jätku  õhku või jõudu lause lõpus olevate sõnade jaoks, mille tulemusena jäävad osad sõnad arusaamatuks või ei ole neid kuulda. Kõneleja ise ei pruugi sellest veast teadlik olla, sest tema ise kuuleb enda häält  läbi sisekõrva ning saab ka sõnadest suurepäraselt aru. Öelge teistele midagi läbi haigutamise või  söömise ajal (täis suuga rääkimine on lubamatu, kuid katse eesmärgil võib proovid). Ütleja saab ise sõnadest suurepäraselt aru, kuid kuulajad jäävad nõutult otsa vaatama. Seega rääkija ja kuulaja kuulevad öeldavat infot erinevalt.

Hingamine peab toimuma vabalt ja sujuvalt nii, et kogu keha, eriti õlad kaasa ei liigu. 

Hämmastav on see, et inimene, saades täiskasvanuks, unustab ära õige hingamisviisi ning hakkab kasutama ainult nn. rindkere hingamist. Sellise hingamise juures ei ole me hääl helisev ega kandev. Kui meil on soov saada heaks esinejaks peame õppima uuesti ja õigesti hingama eeskuju võttes väikestest lastest kelle hääleaparaat on teatud vanuseni üllatavalt tugev. Kindlasti ei saa  me ära unustada õiget rühti, mis aitab kaasa õige hingamistehnika omandamisele.

Kõhuhingamine.

Kõne seisukohalt on kõige tulemusrikkam intensiivne kõhu- ja rinnahingamise kombineeritud variant (kosto-abdominaalne hingamine). Kopse tuleb õhuga täita altpoolt ülespoole. Seega alustavad tööd, õige sissehingamise korral, kõigepealt kõhulihased, vahelihas ehk diafragma mis eraldab kõhuõõnt rinnaõõnest ja roietevahelised lihased, mille tulemusena toimub kõhu ja rindkere laienemine. Väljahingamisel liigub rindkere vastupidises suunas. Seega peab õige hingamine  tuginema ainult kõhupõhja, külgede ja alaroiete kooskõlastatud tegevusele. Sellise hingamise tulemusena laieneb rindkere ning me saame ruumi juurde korraliku hääle tekitamiseks.(Hage 1994: 89, Kalits jt. 1973:158).

Kuidas me kõht ja rindkere uue hingamistehnikaga liigub saame kõige paremini jälgida peeglist. Diafragma asukoha kindlakstegemiseks pange käsi rindkere alla ning köhatage või haugatage ja tunnete kuidas lihas liigub.

Kõhuhingamine tundub alguses harjumatu ning kõiki liigutusi peab mõttega teostama. Küllaltki varsti tuleb aga kõik kehale uuesti meelde ja õige hingamine saab meie igapäevaseks osaks. 

Järgnevast filmist näete, kuidas toimub õige hingamise korral diafragma, kopsude ja teiste siseelundite liikumine.