Olin ühel konverentsil ja ootasin huviga järgmist esinejat. Esimesest reast tõusebki üles keskealine meesterahvas ning liigub jalgu lohistades saali ette. Köhatab mitmeid kordi kuuldavalt. Viigipüksid on kortsus, seljas kirju rahvusmustriga kampsun, mis hakkab minetama oma esialgset väljanägemist. Paneb käed seljataha ja hakkab monotoonse häälega rääkima.  Kogu minu tähelepanu on võitnud  erksates värvitoonides kampsunil ilutsev mingi organisatsiooni märk ... Järsku teeb esineja mingi ebamäärase liigutuse käega, krimpsutab nina ja jätkab monotoonselt enda esitlust ... Avastan esineja kampsunist rahvusmustri "muhu mänd" ...

Ülaltoodud näite põhjal saab öelda, et esinemisel on väga suur roll lisaks infole, mida tahetakse edasi anda ka esineja kehakeelel, miimikal ja riietusel. Öeldakse, et infot antakse edasi sõnadega, kuid suhtumist ning hoiakut öeldusse ja publikusse näitab ära kehakeel. 

Inimese kõne juurde kuulub žestikuleerimine. Mõni teeb seda rohkem, teine jälle vähem. Igatahes ei tohi žeste esinemise ajal karta, sest žestid ilmestavad öeldut ning  näitavad, et esineja tunneb ennast vabalt. Samas ei tohi žeste kasutada ebaloomulikult või ülemäära palju, mis võib kujuneda lõputult  närviliseks kätega vehkimiseks. Üldsoovitus on, käitu nii nagu sa räägiksid tavaolukorras. Kui on võimalus filmimiseks, siis enda prooviesinemise vaatamine annabki kõige parema tulemuse, et näha ja analüüsida kasutatavat kehakeelt ning vastavalt vajadusele ka korrektuure teha.

Samuti peab esineja väga hoolikalt kaaluma, mida ta esinemiseks selga paneb. Kas väljaveninud kampsun, miniseelik, avar dekoltee või väljakutsuvad aksessuaarid on ikka õige valik kui astutakse teiste ette?

Järgnevates alapeatükkides antakse mõningaid soovitusi esinejale kehakeele kasutamiseks.