Kõnekunsti algus

Paljud on kannatanud rääkimise eest,

keegi pole kannatanud vaikimise eest

(Itaalia vanasõna. Gleason 2001:48)

Kõnekunst ehk retoorika (kreeka keeles rhetorike) on niisama vana kui keel, kommunikatsioonivahendite täiustudes on aga võimalused kõnekunsti kaudu ühiskonda mõjutada aina suurenenud (Aava 2003:9). 

Kõnekunsti algusajaks võib lugeda 5 sajandit e.Kr. Kunstiks peeti tol ajal kõike seda, mida oli raske saavutada ning nõudis mõistuse rakendamist (Prits 2002:7). Iga mees peab olema võimeline rahvakoosolekul kõnelema - oli Kreeka linnriikides motoks. Oldi seisukohal, et avalik kõne peab kuulajaile midagi olulist selgitama. See tähendab, et kõne peab olema sisukas. Samal ajal peab kõne kuulajaid ka innustama ja olema tänu oma täiuslikule vormile ka esteetilist naudingut pakkuv. (Krips 2010:163)

Kõneosavus oli vajalik nii oraatoritele ja demagoogidele rahvakoosolekul kui ka kohtuprotsessidest osavõtjaile. Kõnesid võisid valmis kirjutada küll paremad sõnaseadjad, kuid kohtus pidi igaüks ise enda eest seisma. (Aava 2003:9)

Esimesteks kõnekunsti õpetajateks peetakse linnast linna rändavaid sofiste (sofist - tarkuse õpetaja). Nende õpetuste põhimõte oli, et kõneleja eesmärk ei saa olla tõe avastamine, kuna puudub tõe kriteerium, vaid kuulajate veenmine. Veenda saab ainult meisterlikult koostatud kõne.  Õpetades seda, kuidas kõne kaudu kuulajaid mõjutada, hakkasid sofistid tegelema keeleuuringutega, kuna just keel on see, mille abil inimene maailma tunnetab ja kirjeldab. (Aava 2003:11) Hilised sofistid püüdsidki näidata, kuidas tõde muuta valeks ja vale omakorda tõeks, kuidas muuta head halvaks ja halba heaks, nii kuidas parajasti kasulik (Prits 2002:7). 

Lähtudes õpiobjekti eesmärgist, pöörame tähelepanu filosoof, teadlase-entsüklopedistile Aristotelesele (384-322 eKr.), kes oma teoses "Retoorika"  formuleeris kõnekunsti olemuse - kõne sisu peab avalduma ka selle vormis. (Aava 2003:14) Kõne peab koosnema sissejuhatusest, teema esitusest, veenmisviisist ja kokkuvõttest (Prits 2002:9).

Avaliku kõne koostamisele esitas Aristoteles alljärgnevad põhipunktid: 

  • tuleb alustada materjali kogumisega;
  • esinemine tuleb loogiliselt liigendada, et anda kõnele võimalikult suur veenmisjõud;
  • esinemine tuleb keeleliselt läbi mõelda, et muuta see ladusaks ja nauditavaks;
  • vabaks esinemiseks tuleb tekst pähe õppida;
  • kõne tuleb esitada kõigi kõnekunsti reeglite järgi, ääretult olulised on diktsioon, intonatsioon, žestid, miimika jne. (Prits 2002:9, Aava 2003:14)

Sajandid on möödunud, kuid kas ei ole Aristotelese põhipunktid tänapäevalgi kõne koostamise alustaladeks. Muidugi ei ole mõeldav, et kogu kõne peab olema sõna-sõnalt eelnevalt pähe õpitud, kuid klammerdudes pilguga ainult käes olevale tekstile, võite kindlad olla täielikus põrumises.


Põhjalikumalt saate lugeda kõnekunsti ajaloost ning Eesti kõnekunsti algusest Eesti Väitlusseltsi koduleheküljelt.

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Non-commercial Share Alike 3.0 License