Hääl on esineja kõige olulisem töövahend. Hääl kannab sõnumi saatjalt adressaadile ehk esinejalt kuulajale. Hääle toon ja värvingud lisavad teabele ilmekust ja intonatsioon annab edasi esineja suhtumise sõnumisse. (Prits 2002:117)

Hääletoonile reageerib kuulajaskond vaistlikult - kõrvu ei ole võimalik sulgeda. Seepärast tuleb alustada reipalt, kuid mitte üleliia kõva häälega. Tavaliselt  muudame kõvemat häält tehes selle pingulatult kõrgeks ja kiledaks, mida on kuulajatele ebameeldiv ja koormav kuulata. Rääkija ise ei saa sellest tavaliselt aru. Hea on meeles pidada, et häält vaigistades saab tihtilugu parema tulemuse kui häält tõstes. (Samas 118-119) Mis mulje jätab esineja, kes meeleheitlikult püüab sumina suurenedes ka ise häält tõsta? Kindlasti mitte profesisonaalse esineja oma. Pigem on tähelepanu tõstmiseks vaja häält vaigistada või üldse rääkimine lõpetada ja oodata vaikuse tekkimist. Uskuge, vaikus saabub vägagi kiiresti. Hääle tugevus, mida on vaja tekitada sõnumi edastamiseks, sõltub ruumi suurusest, ruumi kõlast ning kuulajate hulgast.

Rääkida ei tohi liiga kiiresti ega liiga aeglaselt. Kui inimene on närvis, hakkab ta üldjuhul rääkima kiiremini kui tavaliselt, mille tõttu on kuulajatel  sõnu raske üksteisest eristada ning öeldut mõtestada. Liiga aeglase kõne puhul hakkavad kuulajad tahes-tahtmata ootama lause lõppu, mis muudab kuulajad kannatamatuks.

Hea kõneleja tahab kuulajaid esimesest lausest peale oma haardesse võtta, kuid võib juhtuda, et juba esimesel sõnal hääl katkeb. Et meiega nii ei juhtuks, peame leidma aega hääle soojendamiseks.(Hage 2003:104) Mõelge, miks lauljad enne esinemist hääleharjutusi teevad. Ikka selleks, et hääl kõlaks, ei muutuks keset laulmist kähedaks või hoopis ära ei kaoks.

Tuleb meeles pidada, et hääl ärkab üles tunduvalt hiljem kui meie, umbes 3 tundi hiljem. Kui ärkate hommikul kell 7, on teie hääl esinemiseks valmis kell 10.00. Hääle kiiremaks äratamiseks  ja kõneks ettevalmistamiseks saame teha eelnevalt hääle soojendusharjutusi. Kindlasti ei tohiks esinema minna kui ei ole esinemise päeval sõnagi rääkinud.(Prits 2002:117)

Hääle kujundamise ja kandvuse seisukohalt on tähtis osa meie kõlaruumil ehk resonaatoritel.  Häälepaelte resonaatoriteks on rindkere ja pea (bronhid, õõned ninas, suus, kõris). Kõigis nendes on õhk ja nad on omavahel käikude kaudu ühendatud. Hääle muudab tugevaks resonaatorites leiduva õhu võnkumine.(Kalits jt. 1973:164) Kuulajate mõjutamiseks ja hääle kandvuse seisukohalt on kõige tulemusrikkam vabalt moodustuv rinnahääl, mida jällegi saame tekitada läbi õige hingamise - kõhuhingamise. Ega niisama öelda - ei tohi rääkida kurguga, vaid ikka rinnaga.