Teine maailmasõda tõi kaasa suuri muudatusi. Teiste seas pandi alus ka uutele väärtushinnangutele ning pärast maailmasõda hakati üha rohkem väärtustama inimest. Hakati leidma võimalusi inimese motiveerimiseks ja kuidas tõsta eelkõige inimese sisemist potensiaali.

Lähenemisviisi aluseks sai nägemus loovast ja vaimsele kasvule põrgivast inimesest. Humanistliku käsitluse järgi on inimese tegevuse keskne pürgimus realiseerida igale inimesele omast kasvu- ja arengupotensiaali. Igal inimesel on teatud põhiõigused, ennekõike õigus individuaalsusele, isiklikule vabale kasvule ja arengule.

Õppimist pidasid humanistid õppija enda tegevuse tulemina ehk tegevus pidi lähtuma ainult läbi oma sisemise aktiivsuse. Oluliseks peeti õppima õppimist. Inimene pidi olema alati avatud oma kogemustele ja muutustele, suhtlema ning tegutsema koos teiste inimestega, mille tulemusena sünnivad uued teadmised. Teadmine pidi olema humanistide seisukohalt isiklik, kogemuslik, suhtlemise kaudu arenev ja süvenev. Uut teadmist katsetatakse, analüüsitakse, hinnatakse ning see areneb tegevuses edasi. Õppimine pidigi olema protsess, kus teadmisi luuakse kogemuste muutuste kaudu. Hinnang õppimisel pidi tulema õppija enese poolt. Väljaspoolt antud hinnang õppeprotsessile pidi oleme teisejärgulise tähtsusega.

Tähtsamad esindajad koolkonnas Abraham Maslow, Paulo Freire, Malcolm Knowles, Jack Mezirow