Dewey üheks põhiprintsiibiks oli, et hariduse konseptsioon tuleb ümber sõnastada nii, et see seostuks kogu eluga ja mitte ainult selle varasemate aastatega ehk alus tuleb panna elukestvale õppele ning õpetaja ei saa olla ainuisikuliselt määrav, vaid õpetaja ja õpilase suhe saab olla subjekt - subjekti alusel.

Eelnevatel hariduskäsitlustes oli õpilane passiivne ning keskne koht oli õpetajal. Õpetaja otsustas mida ja kuidas teha. Kõik ideed tulid ainult õpetajalt.

John Dewey paigutas kekseks kohaks õpilase ning õpetaja oli ainult suunaja, motiveerija. Põhitegevuse ning mõningatel juhtudel liidri kohale asusid õpilased, kes koos otsisid vastuseid probleemide lahendamisel. Pidevalt toimus suhtlus õpilase ning õpetaja vahel, õpilastel omavahel.