John Dewey (1859 - 1952) oli Ameerika filosoof, psühholoog ja haridusteadlane.

Arvatakse, et mitte keegi teine ei ole 20. sajandi pedagoogilist mõtlemist mõjutanud nii tugevalt kui tema.

Dewey´le pakkus huvi vastandada oma hariduskäsitlust traditsioonilisemate hariduskoolkondade (biheiviorism) käsitlustega, sest tema pidas olulisemaks vabadust ja kogemust. Lisaks sellele oli ta arvamusel, et õppimise jaoks on tähtsad nii kogemuse pidevus kui ka vanade ja noorte vaheline suhtlemine. Kuna kogemuse jätkuvus pidi viima kasvamisele ja küpsemisel, siis peab tõeline haridus tulema kogemuste kaudu.

Dewey pidaski õpetajate põhiliseks ülesandeks pakkuda õpilastele õiget liiki kogemusi, mille kaudu saab omandada uusi teadmisi ja arusaamu. Õppijad küpsevad ilma, et neile surutaks peale teadmiste struktuuri ja suurt hulka sotsiaalseid reegleid. Õpetaja on liider kelle kohustuste hulka Dewey arvates peaksid kuuluma:

• omada ülevaadet õpilaste võimetest, vajadustest ja eelnevatest kogemustest;
• teha ettepanekuid õppimise suhtes, kuid olla valmis ka selleks, et edaspidi teeb klass neid ise, nii et õppimist käsitletakse pigem koperatiivse kui diktaatorliku ettevõtmisena;
• kasutada keskkonda ja kogemusi ning ammutada sealt kõikvõimalikke teadmisi;
• valida tegevused, mis õhutavad õpilasi korrastama teadmisi, mida nad on omandanud oma kogemustest antud õppeaine kohta;
• vaadata ettepoole ning näha sihti, kuhu õpikogemused viivad, veendumaks, et nad ikkagi soodustavad jätkuvalt kasvamist.

Dewey jaoks sünnib inimene piiramatu kasvamise ning arenemise potensiaaliga ning haridus on üks mõjujõude, mis seda kasvamist soodustab. Ta tõi välja, et igal kasvaval inimesel on neli põhivajadust, mida kool peaks suutma rahuldada:

• ühiskonda kuulumise vajadus;
• soov asju uurida ja välja mõelda;
• soov midagi teha, luua, ehitada
• soov tegeleda kunstiga.

Dewey arendas õpilaste õpetamiseks välja nn. formaalsete astmete skeemi, kus oluliseks kohaks pidas probleemi lahendusmeetodit ehk isik peab alustama õppimist probleemi lahendamise kaudu.

Esmalt pidi õpetaja tekitama õpilases teadmatusetunde, mistõttu õpilane peab probleemi lahendamist vältimatuks asjaoluks (saab tekkida õpetaja poolt õpilase motiveerimise kaudu). Järgmisena toimub tekkinud probleemi selgitamine ning piiritlemine ning sellele järgneb hüpoteesi püstitamine, kuidas probleem tuleks lahendada ja kuidas teha praktiline töö. Neljandal astmel arutavad õpilased, mis esitatud hüpoteesidest tuleneb ja viimasel astmel lahendatakse probleem empiiriliselt, praktilise töö abil.

Dewey üheks põhiprintsiibiks oli, et hariduse konseptsioon tuleb ümber sõnastada nii, et see seostuks kogu eluga (elukestev õpe) ja mitte ainult selle varasemate aastatega. Õpetaja ja õpilase suhe peab muutuma selliseks, et õpetajad soodustavad ja suunavad õppimist, kuid ei tohi sekkuda aktiivselt õppimisprotsessi ning reguleerida seda.

Eespool kirjeldatud õppimisprotsesside jälgimiseks ja uuringute teostamiseks asutas Dewey kooli Laboratory School´i kus õpimine toimus uute põhimõtete järgi koostatud õppekavade ja õppemeetoditega. Uut õppimismeetodit hakati nimetama aktiivõppeks või progressiivõppeks.