Teaduses on biheiviorism 20. sajandi alguses tekkinud psühholoogia, sotsioloogia, etoloogia ja kasvatusteaduse suund. Biheivioristid (ehk käitumusliku psühholoogia koolkond) olid esimesed, kes hakkasid õppimist kui protsessi teaduslikult uurima ning nende lähtepunktid on siiani, võiks öelda kõige enam, igapäevast õpetamistegevust mõjutanud.

Biheivioristid, oma teooriate loomisel, ei arvesta piiri inimese ja looma käitumise vahel, kuna suurem osa eksperimentidest on läbi viidud loomadega ja nendest saadud tulemused on üldistatud inimesele. Kahtlemata on tegemist lihtsustamisega, kuid tuleb tunnistada, et suures plaanis leitud psüühika seaduspärasused kehtivad.

Biheivioristlik teooria väidab, et õppimine toimub ainult assotsatsioonide või sidemete loomisega oma kogemuste või käitumise vahel. Seega on esimesel kohal reageerimine keskkonna märguannetele ning mõtlemise osa peetakse õppimise juures teisejärguliseks, kuna mõtlemisprotsessi peetakse järelduslikuks konstruktsiooniks.

Biheivioristid asetavad rõhu välise käitumise kujundamisele ning selle muutmisele. Nad leiavad, et ainukesed faktid, mida õppimise puhul saab tõsiselt fikseerida on keskkonna märguanne ja õpitud reageering sellele. Ehk biheivioristid väidavad, et õppimine on käitumise muutmise võimalus ja järelikult arengu toimumise põhjus.

Hinnangu andmine õppimisele on kvantitatiivne - mida, kui palju ja kui hästi. Õppimine on seda parem, mida enam "õigeid" reaktsioone õppija mäletab või vajadusel reprodutseerib. Õpetaja rolliks on ainult soovitavate reaktsioonide õhutamine.

Biheivioristlikus käsitluses rõhutatakse õpetaja aktiivsust, kuna õpetaja valib välja nn. õiged "ärritajad", et saada soovitud käitumist ning tasustab seda. Õpilane on passiivses rollis ning just kui ei vastutaks õppimise eest. Õppija poolt ei oodata uusi tegevusi ega uusi lahendusi, sest valikutegemine, edasiliikumiskiiruse ja hindamine on jäetud ainult õpetaja kanda.

Biheivioristide kuulsamateks esindajateks olid Ivan Pavlov, John B. Watson, Edward L. Thorndike ja B.F. Skinner.