B.F. Skinner

Burrhus Frederic Skinner (1904 - 1990) oli Ameerika psühholoog,kes tegeles üheaegselt õppimise uurimisega, leiutamisega ning kirjutamisega. Skinner arendas edasi Throndikese uuringuid, pöörates eelkõige tähelepanu õppimist soodustavate keskkonnatingimuste loomisele, mitte enam katseloomade keskkonnaga kohanemisele.

Skinner pidas õppimist klassikalise tingituse (Pavlov, Watson) kaudu passiivseks, kuid operantse tingimise kaudu aktiivseks. Seega oli tema põhihuviks õppimist soodustavate keskkonnatingimuste kujundamine ning kuidas on võimalik muutes keskkonda saada maksimaalset õppimistulemust.

Põhilise uuringu läbiviimiseks kasutas Skinner spetsiaalset kastikest (Skinneri kast (Skinner Box)), kuhu mahtus sisse katseloom - rott.

Kastis oli pisike jalus, kuhu sai esijalgadega toetuda ning mille tulemusena käivitus söögiautomaat andes rotile süüa või juua. Jalus oli omakorda ühendatud seadmega, mis reageeris vajutamise arvule ning tihedusele. See andis võimaluse tasustada rotti toiduga erinevate graafikute alusel. Nii sai Skinner uurida õppimist erinevates tingimustes, näiteks varieerides tasustamist eri viisidel sai ta vaadata, milline tasustamisviis suurendab ja milline vähendab soovitud käitumist.

Skinner tõi välja, et üks õppimise olulisemaid punkte on tasustamine. Õpitu kinnistub kõige paremini, kui pärast õiget käitumisviisi tasustatakse õppijat (olgu selleks loom või inimene) teatud keskmise sagedusega, kuid juhuslikult muutuva intervalliga. Ehk tahetakse õppijas äratada huvi ja ootus, et ta võib tasu saada, kuid ei tea millal ning tasu ootuses õpitakse märksa hoolikamalt.
 
Teine suurim uuring puudutas Sinneril Thorndikese efektiseaduse edasiarendamist (efektiseadus - kui käitumisele järgneb soovitud tulemus, siis on sellise käitumise tõenäosus edaspidi suurem).
Skinneri metoodika tugines samuti tasustamisel, kuid oli ranges sõltuvuses sooritatava tegevuse täpsusest. Kinnistatud tegevuste jada võis eelneda täpse eesmärgi saavutamiseks.
 
Seda demonstreeris Skinner oma tuvi katsetega, keda ta soovis õpetada lööma nokaga täpselt märklaua keskele. Tuvi pandi "Skinneri kasti" kuhu oli ühte seina pandud märklaud. Kui tuvi lõi alguses märklaua äärealale, mis oli suurem, sai ta süüa. Järjest rohkem hakati tuvile tasu andma ainult siis, kui ta suundus nokaga lööma märklaua keskele kuni kinnistuski tuvil täpne soovitud tegevus.
 
Ülalkirjeldatud katsed andsid väga palju teavet ka inimeste õpingute paremaks korraldamiseks. Eelkõige juhtisid need tähelepanu, et õppimine toimub järk-järgulise lähenemisega eesmärgiks olevale tegevusoskusele. Näiteks võib tuua võõrkeelsete sõnade hääldamise õppimine või keerukate matemaatika ülesannete lahendamine, mille õppimiseks jagatakse esmalt ülesanne osadeks.
Alljärgnevalt näete videolõigul "Skinneri kasti" kus rott õpib tasu saama.

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Share Alike 3.0 License