John B. Watson

 

John Broadus Watson (1878 - 1958) oli Ameeria psühholoog, keda peetakse biheivioristliku koolkonna rajajaks. 1913 aastal avalsad Watson artikli "Psychology as the Behaviorist Views It", mida tihti kutsutakse biheivioristlikuks manifestiks.

Watson uuris, nii nagu Ivan Pavlovgi, õppimist, mis on põhjustatud klassikalisest tingitusest. Ta oli esimene biheiviorist, kes kasutas stiimul-reaktsiooni teooriat laste õppimise uurimiseks, tekitades sellega vastakaid reaktsioone üldsuse poolt. Kõige tuntum neist on "Väikese Alberti" eksperiment, millega sooviti tõestada, et inimese emotsioone (näiteks hirmu- ja meeldivusreaktsioone) saab kujundada klassikalise tingituse vahendusel.

 

1919/1920 korraldas Watson koos tollase üliõpilase Rosalie Rayneriga katse, kus

katsealuseks oli Rosalie enda 9 kuune poeg Albert.

Põhieksperiment oli seotud roti puudutamisega. Albertil lasti algul mängida valge rotiga, kelle suhtes ei olnud tal algselt mingeid ebameeldivaid emotsioone. Hiljem, kui Albert sirutas käe roti poole, tekitati tema taga heli (löödi tugevalt vastu terasvarrast), mis poissi tugevalt ehmatas ning nutma ajas. Piisas kuuest korrast roti ja hirmuäratava müra koosesinemisest, kui Albertil kujunes välja tingitud hirmureaktsioon - nii kui ta rotti nägi, puhkes nutma.

Edasiste katsete käigus, kui esinesid koos rotile sarnased mänguasjad ning müra, tekkis Albertil sarnane reaktsioon - hirmu esile kutsuvad märguanded üldistusid. Albert hakkas kartma küülikut, koera, karusnahkset kasukat, puuvilla ja teisi karvaseid esemeid. Tingitud hirmureaktsioon säilis ka mõned kuud hiljem ning Albert kartis jätkuvalt karvaseid esemeid.

"Väikse Alberti" eksperiment andis suure panuse inimese emotsionaalsete reageeringute kujunemismehanismi mõistmisse.

Alloleval videolõigul ongi näha Watsoni ja Rayneri poolt korraldatud "Väikese Alberti" eksperimenti.


Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Share Alike 3.0 License