1920. aastate alguses märgati biheivioristliku õppimiskäsitluse piiranguid ning tunnetati, et õppimine ei toimu ainult stiimuli - reaktsiooni põhimõttel. Vastukaaluna kujunes sellele välja kognitivismi koolkond. Algselt nende õppekäsitlused ei leidnud suuremat vastukaja, kuid alates 1960. aastatest hakkasid need järjest rohkem õppemaastikul domineerima.

Kognitivismi keskseks uurimisobjektiks on ajutegevuse protsessid õppimise käigus (tajumine, mälu, mõtlemine). Kognitiivse õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötamisel, mille tulemusena omandab inimene info vastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid

Kognitiivset protsessi võib vaadelda ka vaimse tegevuse operatsioonide jadana: enesehäälestamine, tähelepanu koondamine, tajumine, teabe vastuvõtt, teabe mõistmine, meeldejätmine, meeldetuletamine, õpitu kasutamine, lõplik omandamine.

Kui võrrelda kahte koolkonda biheivioriste ja kognitiviste, siis biheivioristid mõistavad õppimisena muutusi indiviidi käitumises ning välises tasustamises, kuid see osa õppimises, mis käivitub ja kulgeb sisemise huvi mõjul ning millega kaasneb analüütiline mõtlemine, jäi tahaplaanile ehk inimese aktiivsuse allikas asus temast väljaspool. Kognitivistid lähtuvad arusaamast, et õppimine saab alguse indiviidi sisemisest aktiivsusest, mis väljendub huvina ümbritseva maailma vastu. Teadmised on sümboolsed ning vaimsed konstruktsioonid inimese ajus ja õppimine toimub nende sümboolsete kujutiste edastamise käigus mälule, kus neid töödeldakse. Kogu aktiivsuse allikat peetakse olevat peidus inimeses endas.

Siiski sarnasus kahe õppimisteooria vahel on - mõlemad vaatlevad õppimist õppuri kohanemisega keskkonnas ning teadmisi vaadeldakse õpetaja poolt antuna ja muutmatutena.

Tuntumateks kognitivisliu suuna esindajateks on Jean Piaget, Jerome S. Bruner