Iga inimese kogemuslik baas on ainulaadne ning sellest tulenevalt on ka kujunevad mõtteskeemid unikaalsed. Näiteks lugedes raamatut "Organisatsiooni juhtimine" ei võta lugeja raamatus esitatud üheselt tõlgendava informatsioonina. Pigem asub lugeja suhtesse edastatud teabega ja oma mõtteskeemidega. Kuna inimeste kogemused on unikaalsed, siis teisel lugejal võib tekkida loetust teine arusaam.

Õpetajad peavad arvestama, et ühe klassi õpilased on just tänu oma mõtteskeemide loomisele niivõrd erinevad, ei saa kõigilt nõuda identset arusaamist õpetatavas teemas ning samuti ühesugust edasiliikumise kiirust. Kui õppejõud võimaluste piires arvestab iga õpilase individuaalsust, paraneb sellega õpilase enesekäsitlus ning suhtumine kooli.

Meeles tuleks pidada, et õppimine käivitub ainult siis, kui õppijale teadaoleva ja tundmatu vahel on mõõdukas ebakõla. Intellektuaalne areng ja õppimine toetub valdavalt organismi sisemisele küpsemisprotsessile ning seetõttu ilmutab laps loomupärast huvi vaid asjade vastu, mille mõistmiseks ta on parasjagu valmis. Seega ei saa õppetunnis esitada teemasid või kasutada väljendeid, millele õpilase arengutase veel ei ole jõudnud. Liigse erinevuse korral ei saa õpilane õpetatavast ainest aru ning kaotab selle vastu huvi.

Õppeaine ettevalmistamisel ja õpetamisel tuleks lähtuda järgmistest põhimõtetest:

• mõttestruktuurid kujunevad järk-järgult läbi arenguastmete ning nende arengutempo oleneb nii ainevaldkonnast kui ka õpilase eripärast;
• üldjuhul lahendavad õpilased probleeme ja arutlevad oma potensiaalsest arengust madalamal tasemel;
• tegelike võimete avaldumisvõimaluste puudumine toob kaasa intellektuaalse arengu pidurdumise;
• õpilased vajavad nii madalama kui ka võimete piiril oleva vaimse tegevuse kogemust.