Paulo Freire (1921 - 1997) oli Brasiilia haridusuuendaja. Tema põhiideeks oli, et kool ei tohiks valmistada õpilasi ette elama ainult homses, vaid õpilane peaks suutma ise kujundada enda teadmiste ja oskustega homset ehk kui inimene on juba õppinud, siis ei saa ta jääda ühiskonnas passiivseks vaid ta peab muutuma aktiivseks osalejaks.

Freire kritiseerib tugevalt nn. vana kooli põhimõtet, mida ta nimetab ka ladestamise pedagoogikaks, kus õpetajal on ainuisikuliselt teadmiste monopol ning õpilaste ülesanneteks on ainult sõnastada valmis vastused. Õpilased on just kui objektid, kes peavad kuulama ja õpetaja rolliks on ainult teadmiste edastamine.

Freire jaoks oli tõeline pedagoogika dialoogiline horisontaalne suhe, mille mõlemal osapoolel on võime töödelda oma kogemusi ning neid reflekteerida. Kui mõlemapoolset reflektsiooni ei toimu, pidas Freire õpilastega toimumist kodustamiseks ning manipulatsiooniks. Dialoog ei ole Freire jaoks niivõrd tegevus kuivõrd suhtumisviis õpilastesse ja õpetaja raamistik. Õpetaja peab olema läbi dialoogi korraldaja kes stimuleerib kogu õppimist.

Kogu haridus oli Freire meelest "ettevalmistus vabaduseks", protsess, mille kaudu õppijad avastavad iseenda ning saavutavad inimliku täiuse, tegutsedes selleks, et maailma ümber kujundada.