Õppeasutust ning õppimist saab klassikalise tingituse abil saab muuta õpilase jaoks äärmiselt meeldivak emotsiooniks, mida soovitakse ikka ja jälle kogeda või hoopis vastupidi, mille eest tuleb põgeneda.

Õpetaja ning klassikaaslaste käitumine võib olla suureks tõukeks õpilaste edasiste õpisoovide kujunemiseks. Kui õpilast võtab kooli tulles vastu naeratav, lahke, julgustav ja miks mitte ka embav õpetaja, tekitab see õpilases äärmiselt positiivse emotsiooni, mille tulemusena tekib õpilases tahtmine käia koolis ning õppida. Seega muutus õpetaja kui algselt neutraalne ärritaja tingitud ärritaja, mis hakkas esile kutsuma positiivseid reaktsioone nii nagu seda tegid naeratus või embamine.

Kui õpilane kohtab koolis tigedat, ärritunud ning häält tõstvat õpetajat, tekitab see õpilases negatiivseid emotsioone, mis võib edasi kanduda teistele õpetajatele, kaasõpilastele, õpperaamatutele, koolimööblile, sest kõik need isikud või asjad esinevad ruumiliselt kui ka ajaliselt lähestikku negatiivseid emotsioone tekitava ärritajaga.

Seega peavad kooli õppetajad olema väga tähelepanelikud ning teadlikud oma käitumise suhtes õpilastega just algklassides, kui lastel kujuneb välja koolis käimise ja õppimisharjumused.

Samal põhimõttel (klassikalise tingituse põhimõttel) on üles ehitatud ka tänapäeva reklaamimaailm. Reklaamitav kaup on algselt neutraalne ärritaja, mida näidatakse koos teiste asjade või sündmustega, mis tekitavad vaatajas positiivseid emotsioone. Seega püütakse saavutada olukord, kus algselt neutraalne, inimesele mitte midagi tähendav kaubaartikkel hakkaks tekitama positiivseid emotsioone ning inimene just tänu nendele emotsioonidele lähebki reklaamitud kaupa ostma (vaata Mõtisklused/küsimused - Millele tugineb reklaam).

Kui julgelt lähete Teie klassi ette esinema? Kas tunnete ennast hästi ja naudite nii ennast kui ka kuulajaid, või hakkab hirmust maailm teie ümber keerlema ning peast on kadunud kõik mis viis minutid tagasi oli teada.

Paljud inimesed ei suuda esineda rühma või suurema üldsuse ees. Hirmutunne saab tavaliselt alguse sellest, et esmakordne esinemine ebaõnnestub või on tekkinud esinemise käigus piinlikud momendid. Kui pärast ebaõnnestunud esinemist toimub mõne aja möödudes uus esinemine, tulevad kõik eelmise korra ebaõnnestumised meelde ning järjekordne esinemine võibki olla eelmisest hullem (esinemise ebaõnnestumist peab tundma esineja ise). Edaspidi haarab inimest paaniline hirm igasuguste esinemiste vastu.

Õpilaste esinemishirmu saab taandada kui seda ületada järk-järgult. Algselt võib õpilane esineda ainult õpetajale. Hiljem lisandub esinemist kuulama parim klassikaaslane jne. Esinejat peab julgustama, tooma välja positiivsed nüansid, selgitama kuidas muuta esinemist veel paremaks. Positiivse kuulajaskonna pideva suurendamisega, taandub ka esinemishirm normaalsele tasemele. Nn. "esinemisnärv" jääb alles enamus inimestele. Öeldakse - kui esinemisnärvi ei ole, siis ei olegi mõtet esinema minna, sest "head nahka" sellest nagunii ei tule.

Klassikaliseks tingituse kujunemiseks on vajalik neutraalse ärritaja mitmekordne koosesinemine tingimatu ärritajaga, kuid väga tugevat ärevust või hirmu tekitavate situatsioonide korral võib seosed tekkida juba üheainsa üleelamise tulemusena, kuid tekkimatu seose kõrvaldamine võib võtta väga palju aega ning tööd.