Kristluse ususuunad

Kellena Jeesust mõista andis hoogu erinevateks usulahkude kujunemiseks. Tänapäeval pürgivad erinevad kristlikud kirikud taas ühinemise poole, kuid samal ajal tekib maailmas järjest juurde uusi ja eripäraste tõlgendamistega kristlike rühmitusi.

Kristliku kiriku erinevad ususuunad on tekkinud peamiselt kolme erineva lahknemise tulemusena. Esimene lõhenemine toimus 5. sajandil, kui riigikirikust eraldus mitu idakirikut. Teine suur kirikulõhe tekkis 1054 aastal, kui kristlus lõhenes Rooma katolikuks kirikuks ehk läänekirikuks ja Kreeka õigeusu kirikuks ehk idakirikuks. (Partridge,C.2006:324) Kolmas lõhenemine toimus 16. sajandil 1517 aastal kui saksa munk Martin Luther hakkas katoliku kirikut arvustama ja reformima. Nende lõhenemiste tulemusena moodustus kolm suuremat kristluse haru - roomakatoliiklus, kreeka õigeusk ja protestantlus, mis omakorda hargnevad paljudeks väiksemateks harudeks.

Jumalateenistuse laadi poolest on kristluse harud väga erinevad. Osad harud peavad kinni rangest sajandipikkustest traditsioonidest, kuid paljud moodsad kirikud kasutavad jumalateenistustel nüüdisaegset muusikat ja tantsu. Sellised kirikud on populaarseks muutunud just nooremate inimeste seas. (Gabriel,T., Geaves,R. 2008:23)

Kreeka õigeusk

Õigeusu kirik tekkis 1054 aastal, toimunud vaidluse tulemusena. Vaidluse teemaks oli erinevate arusaamade tekkimine Püha Kolmainsuse suhtes (vt.peatükki Kristluse põhitõed). Õigeusu kirik arvab, et Püha vaim lähtub ainult Isast.

Õigeusk tunnustab seitset pühitsemisrituaali (sama on ka katolikul kirikul):

  1. ristimist - sellega pühendatakse inimene usule;
  2. kiriku täieõiguslikuks liikmeks võtmine (u. 8 aasta vanuselt);
  3. preestriks pühitsemist;
  4. armulauda (armulauas antakse väike tükike pühitsetud leiba, mis iseloomustab Jeesuse ihu ja veini, mis iseloomustab Jeesuse verd ("Kes minu liha sööb ning minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse” Uus Testament Johannese 6:56).
  5. abielu;
  6. pihtimist, et oma patud andeks saada;
  7. haige võidmine püha õliga.(Wilkinson,P. 2009:106)
Õigeusk ei tunnista pärispatust mõjutamata eostumist (Lugu Maarjast ning Jeesusest). Pärispattu peetakse kõikidele inimestele loomupäraseks kurjusekalduvuseks. Kuid siiski õigeusklikud usuvad, et Maarja jäi pärast eostamist jätkuvalt neitsiks ning oli kogu elu ilma patuta. (Gabriel,T., Geaves,R. 2008:27)

Õigeusu kirik on tänapäeval roomakatoliiklaste ja protestantide järel suuruselt kolmas kristlik rühm maailmas, millel on umbes 350 miljonit järgijat. Õigeusu kirikud jagunevad paljudeks iseseisvateks kirikuteks, näiteks Konstantinoopoli Õigeusu Kirik, Vene Õigeusu Kirik jne.

Õigeusu kirikud on seest väga rikkalikud ikoonide poolest kus on kujutatud Jeesusest, Maarjast või pühakutest. Kirikurituaalile on iseloomulik osa teenistusest pidada ikonostaasi (ikoonidest sirm kiriku esiosas) taga varjatult. Kui ikonostaasi uks avaneb, sümboliseerib see Kristuse ilmumist rahvale. (Wilkinson,P. 2009:106) Kirikute eesotsas on patriarhid või metropoliidid (kiriku kõrgeim vaimulik).

Õigeusu kirikuhooned on kas ristkülikukujulised, sümboliseerides Noa laeva, või ristikujulise põhiplaaniga. Jumalateenistuse juurde kuulub kindlasti viiruk ja peaaegu kogu liturgia lauldakse või antakse tekst edasi ühel kindlal noodil (retsiteeritakse).

Õigeusklikud tähistavad jõule jaanuaris ning kõige tähtsam püha on ülestõusmispüha.(Gabriel,T., Geaves,R. 2008:26-27)

Õigeusk on Venemaal riigiusund alates 988.aastast.

Rooma katolik usk

Rooma katolik kirik on suurim kristlikest kirikutest, millel on rohkem kui 960 miljonit liiget. Kiriku peana tunnistatakse paavsti, kes on Rooma piiskop ning keda peetakse Kristuse esindajaks maa peal ja esimese Rooma piiskopi Püha Peetruse järglaseks (Peetrus rajas esimese kristliku kiriku Roomas 1.sajandil pKr.(Wilkinson,P. 2009:104)). Paavsti ametlikke seisukohti usu või moraaliküsimustes võetakse kui kohustusi ning teda peetakse eksimatuks.(Partridge,C.2006:324)

Katoliku kiriku kõrgeim organ on kirikukogu, kuid selle otsused vajavad paavsti kinnitust. Täidesaatva ning juriidilise organina tegutseb paavsti juures Rooma Kuuria, mille arvukaid ametkondi juhivad kardinalid. Kardinalide ülesandeks on veel pärast paavsti surma valida uus kirikupea ehk uus paavst.

Hierarhiliselt on Rooma katolik kirik toodud järgmisel joonisel

Erinevalt õigeusklikest usuvad katoliiklased, et Püha Vaim lähtub nii Isast kui ka Pojast. Samuti usutakse puhastustule jõudu, kus patused hinged heastavad oma patte enne taevasse pääsemist. Veel austab katolik usk Jumala ema Maarjat ning talle omistatakse mitte hingelist, vaid kehalist taevasse minekut (tegemiston legendiga, kus kolm päeva pärast Maarja surma oli tema keha hauast kadunud).(Gabriel,T., Geaves,R. 2008:30-31)

Nii nagu õigeusul on ka katoliiklusel seitse pühitsemisrituaali:

  1. ristimine;
  2. kiriku täieõiguslikuks liikmeks võtmine (u. 8 aasta vanuselt);
  3. preestriks pühitsemine;
  4. armulaud;
  5. abielu;
  6. pihtimine;
  7. haige võidmine püha õliga.(Wilkinson,P. 2009:106)
Loetletud pühitsemisrituaalidest on katoliiklastel keskseks kohaks armulaud, kus käiakse vähemalt kord nädalas. Jumalateenistuse põhivorm on missa, mille tavade hulka kuulub pühapiltide, viiruki ja vee kasutamine, hingepalved ning palved siitilmast lahkunud pühakutele. Kirikusse sisenedes katoliiklased põlvitavad või kummardavad altari ees. Privaatseks palvetamiseks on kirikutes Maarja kabel, mis on pühendatud Neitsi Maarjale. Samuti on kirikus pihitoolid, kus preestrid kuulavad pihtijaid.(Wilkinson,P. 2009:104-105)
Protestantlus

Laiemas mõttes hõlmab protestantlus neid kirikuid, mis otsustasid reformatsiooni tulemusena roomakatolikust kirikust lahku lüüa.

15-16 sajandil oli kõigis Euroopa eluvaldkondades tunda murrangut. Reformaatoritele ei meeldinud olukord, kus kirikuid kasutati luksuse, rikkuse saavutamiseks ning kiriklikud ametid andsid mõningaid eelistusi. Nad olid seisukohal, et usk pidi muutuma taas isikukesksemaks ning tuleb tagasi pöörduda kristluse algallikate juurde. (Hattstein,M 2007:84)

Protestandid rõhutavad, et pattude andestus ja pääsemine tuleneb usust Kristuse lunastavasse ristisurma ning Jumala armust. Protestantlus erineb roomakatolikust kirikust selle poolest, et nad ei usu puhastustuld, patuta eostumist, Maarja kehalist taevasseminekut ja pühakute eespalveid. Pühitsetud leiba ja veini ei peeta Kristuse ihuks ja vereks vaid need on pigem kujutlused või sümbolid. Piiblit peetakse ainukeseks ülimaks õpetuseks. Protestandid eitasid piiskoppide ning paavsti autoriteeti. (Gabriel,T., Geaves,R. 2008:32-33)
« Eelmine | Järgmine »