Judaismi ei saa käsitleda lihtsalt usundina, vaid see hõlmab elulaadi, rahvast ja kultuuri.

Judaism on üks maailma vanim monoteistlik usund kristluse ja islami kõrval, mis on alguse saanud Lähis-Idast umbes 6. sajandi lõpu poole e.Kr. Tegelikult ei tea keegi täpselt, kuidas ja millal judaism esile kerkis, kuid Piibel räägib kahest inimeset, kelle panus usundi tekkimisel oli määrava tähendusega - Aabraham ja Mooses. (Wilkinson,P. 2009:62) Ainus otsene allikas juudi rahva päritolu kohta on heebreakeelne Piibel, mis koostati ajavahemikus 2.sajand e.Kr. - 2 sajand p.Kr. Kuigi heebreakeelset Piiblit käsitletakse Iisraeli ajaloo algallikana, sisaldab see ka äratuntavalt mütoloogilist ja legendilist materjali.(Bowker,J. 2005:182)

Juudid nimetavad ennast "Aabrahami lasteks" või "äravalitud rahvaks". Aabrahami lasteks sellepärast, et juudid usuvad end pärinevat Aabrahami soost. Äravalitus ei tähenda aga nende meelesti mingeid eesõiguseid või õnne vaid hoopis kannatusi ja leina.(Mauranen 1990:94) Eelkõige on kannatuste all mõeldud pidevat tagakiusamist teiste rahvaste poolt ning mitmeid kordi kodumaa vallutamist ning omalt maalt välja saatmist. "Äravalitud rahvaks" võivad nad ennast kutsuda ka sellepärast, et Piibli järgi oli Iisraeli rahvas esimene, kelle vahendusel Jumal andis oma käsud, seadused ja korraldused, sealhulgas kümme käsku, edasi kogu inimkonnale, mis toimus Moosese vahendusel Siiani mäel.

Siiani mäel saadud käsud, korraldused ehk Moosese seadused, ehk Toora (nimetatakse veel kirjalik Toora, kirjalik seadus) moodustavadki judaismi kõige tähtsama pühakirja ning Piibli Vana Testamendi osa. Toorat ei saa võtta kui seadustekogu (613 juhist, millest 248 on käsud ja 365 keelud)) vaid pigem kirjaliku õpetusena. Sellesse uskumine, tuginemine ja uurimine kuulub olemuslikult juudi igapäevaelu juurde ning on juudist mehe üks olulisemaid usulisi kohustusi. (Hattstein,M 2007:60)

Juudid jagavad Piibli Vanas Testamendis sisalduvad raamatud kolme rühma:

1. Seadus ehk Toora;
2. Prohvetid - sisaldab prohvetite sõnu. Prohvetid olid need, kes aitasid juute jääda oma usu juurde kui nad olid oma maalt välja aetud.
3. Kirjad- sisaldab ajalooraamatuid, nutulaule ja psalme, mida kasutatakse sünagoogi teenistustel.(Wilkinson,P. 2009:68)

Piibli tekstide mõistmise hõlbustamiseks koostati kogumik nimega Talmud (nimetatakse veel suuline Toora, suuline seadus), mille vanim osa Mišna valmis 2.-3. sajandil. Hiljem moodustati kogumik nimega Gemara. Talmud sai praegusel kujul valmis alles 7. sajandil. See sisaldab umbes kaks ja pool miljonit sõna ning sisaldab endas folkloori, palveid, rituaale ja meditsiini.(Wilkinson,P. 2009:69)

Igas juutide pühakojas, mida kutsutakse sünagoogiks, on heebrea keelne käsitsi kirjutatud Toorarull, mida hoitakse spetsiaalses Jeruusalemma poole suunatud kapis, mida nimetatakse seaduselaekaks. Toorarulle kunagi käega ei katsuta, sest nad on liiga pühad selleks. Iga teenistuse ülevaks hetkeks on Toora rullide välja võtmine ja heebrea keeles ette lugemine. Igal sabatil loetakse ette üks osa ning aastaga loetakse läbi kogu Toora. Toora ettelugemist tuleb aga hoolsalt harjutada, sest toorarullidele on kirjutatud ainult konsonandid (st. vokaale ei ole). (Breuilly, O`Brein, Palmer 1999:31)

Juudi religioosse elu keskmeks on sünagoog ja kodu (sünagoog = kogunemine). Kus leidub juute, seal leidub ka sünagooge. Sünagoogi ei võeta lihtsalt pühamuna, vaid eelkõige kogunemiskohana. Kuna Piibli Vana Testament keelab Jumala kujutamise, siis puuduvad sünagoogis, meile harjumuspärased maalid ja skulptuurid. Selle asemel on sümbolid ning mustrid. Juutide vaimseid kogukondade juhte nimetatakse rabideks, kelle ülesandeks on läbi viia jumalateenistusi, jutustavad, õpetavad ja annavad nõu (Wilkinson,P. 2009:75).

Juudile on kodu samasugune püha koht nagu sünagoogki. Naisel on perekonnas keskne koht. Erilise hoolega järgitakse söömist puudutavaid seaduseid - näiteks ei sööda sealiha ega verd (veri - see on elu) ning piima- ja lihatoite koos. Kogu toit peab olema koššer (koššer on söögitegemise religioosne taust).

Perekondlikus elus on nädala kõrgpunkt sabati pidamine, mis algab reedel päikeseloojanguga ja lõpeb laupäeva õhtul ning sellel ajal tööd ei tehta.

Kodus peetavad pühad on poisslapse ümberlõikamine kaheksa päeva vanuselt, nimepanek ning poisslapse täiskasvanuks saamine 13. aastaselt. (Mauranen 1990:100-103)

Keerukast juutide ajaloost saate lugeda allolevast loost-