Mis siis ikkagi on multikultuurne kodanikuühiskond? Kuidas selles tegeleda turvalisuse loomisega? Kas see üldse on võimalik? Neile küsimustele ei ole viimase aja poliitiliste väljaütlemiste kontekstis lihtne vastata. Nagu eelpool nimetatud, on tänases maailmas peamiseks konfliktide allikaks religioonide (sellest tulenevalt ka kultuuride) vastasseis. Tegelikult võib väita, et kultuuride paljusus on ise muutunud üheks turvalisuse riskiks ning ideaalselt toimivat multikultuurset ühiskonda ei olegi võimalik leida. Hiljutised väljaütlemised suurriikide liidrite poolt (nt Saksamaa kantsler Angela Merkel, 17.10.2011 BBC-s, vt ka video: http://www.bbc.co.uk/news/world-europe-11559451)

tunnistavad, et praegune nn „multikulti" projekt ei toimi enam. Üksteise kõrval rahulikult koos elamine ei tööta, sest erineva kultuuriga kogukonnad kasvavad lahku. See aga põhjustab riigis pingeid ja vaenu sisserändajate vastu. Seega peaks riik tegelema aktiivselt sisserännanute integreerimisega oma ühiskonda.

Prantsusmaa, Saksamaa ning ka teiste suurema immigratsiooniga riikide politseinikest kolleegide sõnul (eravestlused) on võõra kultuuriga kogukonna kasv tekitamas lumepalliefekti, mida tagasi pöörata on pea võimatu. Suurimaks probleemiks peetakse seda, et sisserännanud moodustavad kiiresti tugeva kogukonna, mis ei ole seotud kohaliku riigi traditsioonidega. Mõnede piirkondade näitel räägitakse sellest, kuidas asumeid sisserännanute poolt nö „üle võetakse". Kortermaja näide - suures majas eraldatakse mitmele erinevast kultuuriruumist pärit immigrandile elamispind. Põliselanikud tunnevad end selles uues olukorras ebamugavalt ja hakkavad otsima uut elamispinda, nende poolt vabastatud korterid lähevad uutele immigrantide peredele. Nii on peagi suur osa majast „uute tulijate" poolt hõivatud. Seejärel hakkavad kõrvalmajadest lahkuma end uues olukorras ebamugavalt tundvad inimesed ja sealgi kordub sama protsess. Halvematel juhtudel on sellisel viisil muutunud terve kvartali või linnaosa elanikkond. Samas ei ole „uute" elanike sotsiaalne toimetulek eriti hea, kuna nad ei oska keelt, ei leia tööd jne. Kogu piirkond muutub ja sotsiaalsed probleemid tekitavad varem või hiljem ka turvalisusprobleeme.

Püüdes multikultuurseid ühiskondi mõista tuleb arvestada, et neid esineb üsna mitmel erineval viisil. Näiteks on toodud järgmisi variante: pikaajalise traditsiooniga erineva kultuuriga grupid, hiljutiste immigratsioonilainetega kaasnevad kultuurilised erinevused, territooriumiga seotud ja mitteterritoriaalsed kultuurilised erinevused. Mõnel juhul võistlevad muud ühiskonna väärtused tugevalt kultuurilise erinevuse väärtustega ja mõnel juhul on multikultuursed ühiskonnad suhteliselt harmoonilised ja rahulikud. Mõne ühiskonna puhul on erinevate kultuuride kooseksisteerimisel vägivaldsete konfliktidega seotud minevik. (Saunders 2002:66)

Edna Erez, James O. Finckenauer ja Peter R. Ibarra (2003:6) on oma artiklis märkinud, et „Kiired muutused suhteliselt heterogeenses elanikkonnas ning sellega kaasnev keskustelu multikultuuri üle võib viia küsimusteni, kui kehtivad on seaduste või kuritegude definitsioonid mõnede gruppide jaoks ning „korra" ja „korratuste" kontseptsioonid teiste jaoks. Teistpidi - uute gruppide saabumine provotseerib tihti küsimusi nende poolt normaalseks peetavate koduste või perekondlike suhete, kohustuste või privileegide rakendamise kohasuse üle. Seega võib etniliste, kultuuriliste ja keeleliste kogukondade ning rassiliste gruppide hulga suurenemine kasvatada konflikte õiguslike ja ühiskondlike standardite ning definitsioonide legitiimsuse osas ning selle kaudu esitada tohutu väljakutse tegevuste osas õiguskorra ja avaliku korra säilitamiseks."

Samas artiklis käsitletakse erinevaid probleeme eri riikide olukorra osas (Kanada, USA, Saksamaa, Lõuna-Aafrika, Iisraeli ja Austraalia näitel) ning seda, kuidas politsei on uue olukorraga oma tegevust muutnud. Olulisemate tähelepanekutena võib siin välja tuua politseiametnike koolitamise kultuuriliste eripärade arvestamiseks, vähemuste kogukonna lugupeetud liikmete kaasamist nn „kultuurilistest traditsioonidest" tulenevate probleemide (nt naiste alandav kohtlemine) lahendamisse mitte läbi nende toetamise vaid hoopis kahtluse alla panemise, politsei tegevuse rõhuasetuse muutmist (peaeesmärk säilitada erinevate rahvuskultuuride vaheline rahu) jms.

Paljudes riikides püütakse immigrantide kogukondi riigi tegemistesse aktiivselt kaasata, sh turvalisusega seotud tegevusse. Multikultuursetes ühiskondades püütakse värvata erinevate kogukondade esindajaid korrakaitsejõududesse ja loodetakse seeläbi paremini turvalisust toota (nt Iirimaa, Holland jt). Samuti on seal suur roll erinevate etniliste kogukondade esindajatega suhtlemisel. Iirimaal on politseis moodustatud eraldi üksus (Garda Racial and Intercultural Office), kelle ülesandeks on hoida sidet erinevate rahvusgruppide esindajatega ning anda neile tagasisidet politsei tegevusest. Seda tehti Rotterdam Charter eeskujul. (Community Policing in Europe 2006:101) Viimane koostati Hollandis 1996. aasta rahvusvahelisel konverentsil „Politseitöö multietnilises ühiskonnas: printsiibid, praktikad ja partnerlus". Dokument ei ole siduv rahvusvaheline õigusakt, tegemist on pigem parima praktika kirjeldamisega. See puudutab viite erinevat teemat: etniliste gruppide esindajate politseisse värbamine ja kinnihoidmine, politseiametnike väljaõpe, diskrimineerimisvastase seaduse jõustamine, politsei ja etniliste vähemuste vahele silla loomine. (Rotterdam Charter ... 16.06.2011). Iirimaa ja Hollandi näitel võib öelda, et päris paljud ideed on seal ellu viidud ning erinevate kultuuride esindajatega toimub pidev suhtlemine.

Heaks näiteks multikultuurse kodanikuühiskonna toimimisest on Šveitsi. Vaatamata sellele, et riik on üsna keerulise ülesehitusega ja et selles on koos palju erinevaid kultuurigruppe, võib Šveitsi Konföderatsiooni ometi pidada üheks üsna turvaliseks riigiks Euroopas. Hästi arenenud otsedemokraatia annab poliitika kujundamisel kõigile võimaluse kaasa rääkida. Šveitsi aukonsul Matti Klaar Eestis on ajakirjale Kultuur & Elu 2003. aastal antud intervjuus öelnud: see on „isepäine ja eripärane, mägine, pindalaga 41 285 km2 ja 7 miljonilise elanikkonnaga maa Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ja Austria vahel. Kõneldakse neljas riigikeeles. Mõistagi ei valda kõik nelja keelt, kuid oht kohata inimest, kes suudab suhelda neist kolmes, on suur. Lisaks keskvalitsusele on igal kantonil 23-st oma põhiseadus, parlament ja valitsus. Multikultuurne ühiskond seisab kolmel vaalal: neutraliteet, isetegevus ja otsedemokraatia /.../ Võim on Šveitsis väga detsentraliseeritud. Pearõhk on pandud kohalikele väikestele ühikutele. Regionaalselt on väikesed ühikud väga enesekesksed ja aktiivsed, mis ongi Šveitsi selgroog." (Kultuur ja Elu 2/2003)

Seal on detsentraliseeritud ka korrakaitsefunktsiooni täitmine, st et iga kanton peab üleval oma politseiorganisatsiooni, mis lähtub oma tegevuses kohalikest vajadustest. Tuleb aga tõdeda, et sellise süsteemi toimimiseks peab olema pikaajaline traditsioon ja piisavalt rikas riik, sest Euroopas on näiteid, kus selline jaotus ei toimi väga hästi (nt Bosnia-Hertsegoviina Föderatsiooni pool), kuna riigi majandus ei ole nii kõrgel tasemel, et sellist süsteemi üleval hoida. Samuti on takistuseks värske mälestus erinevate kultuuride verisest kokkupõrkest (Bosnia sõda 1992-1995).

Kokkuvõtteks võib eeltoodu põhjal väita, et multikultuursetes riikides on turvalisuspoliitika põhisuundades sellele ühiskonna fenomenile endale oluliselt rohkem tähelepanu pööratud kui Eestis praegu. Enamlevinud võtmetegevused on kodanikuühiskonna ja eriti selle erinevate gruppide kaasamine (sh vabatahtlikud, mittetulundusorganisatsioonid) riigi funktsioneerimisse ning regulaarne probleeme ennetav suhtlemine nendega; koostöö turvalisusprobleemide lahendamisel; korrakaitsjate teadlikkuse tõstmine kultuuriliste eripärade osas; etniliste gruppide liikmete värbamine politseitöösse jms. Multikultuurne ühiskond toob oma olemusega kaasa täiendavaid riske turvalisuse osas, kuna gruppidel on erinevad arusaamad väärtustest, traditsioonidest ja õiguskorrast. Kuigi see probleem ei ole Eestis veel aktuaalne, tuleks turvalisuspoliitika põhisuundades juba praegu mõelda võimalikele tulevikustsenaariumitele ning hakata enam koostööd tegema erinevate kultuuride esindajatega, et toota laiapõhjalist turvalisust.

Vaata videot:

Proactive Policing with the Victorian Multicultural Unit, (3 min, teisest kultuuriruumist pärit Austraalia naispolitseink räägib oma tegevusest) http://www.youtube.com/watch?v=v73vIH0ZIec