Rahu, õiguse ja n-ö hea korra säilitamine on inimesi huvitanud iidsetest aegadest saadik. Sõna „politsei" pärineb algupäraselt kreekakeelsest sõnast  politeia, mis tähendab sisuliselt linna- või riigi (polis) valitsemist. Oluline on siinkohal märkida, et Vana-Kreeka polis ei ole institutsionaalselt sama, mis moderne riik (alates hiliskeskajast). 16.-17. sajandi Saksamaal tähistas sõna polizei tegevust, millega valitseja hoidis ja viis ellu üldist eluolu ja head korda. Näiteks Karl V palus 1521.a seisustel mõelda, kuidas säilitada rahu, õigus ja "hea kord" ehk võim. Mõiste „hea kord" tähendus ja tegevused, mida selle saavutamiseks oli tarvis teha, olid siinjuures valitseja enda defineerida. Algselt siis kattis politseiline tegevus kõiki eluvaldkondi söömisest jahipidamiseni ja perekonnaelust hariduse ning religioossete toiminguteni. Lähtuti arusaamast, et õigus defineerida eesmärk - hea kord - annab valitsejale ka õiguse valida vahendid selle saavutamiseks (Pieroth, Shlink, Kniesel. Polizei- und Ordnungsrecht. München 2002, äärne 2jj; K. Jaanimägi 2004).

Edaspidi politsei tegevusvaldkonda ahendati, heaolu ja sund lahutati. Valitsemine lakkas olemast politsei laiemas tähenduses. 18.saj lõpus Prantsusmaal oli politsei karistava ja repressiivse organina, lisaks sellele olid tal mõningad heaolu tagavad ülesanded (Virta 2000). Õiguslikus plaanis hõlmas sisuliselt kuni veel 19. sajandi keskpaigani politseiõiguse mõiste Euroopa riikides peaaegu kogu riigihaldust (Schwemer, 2004). Selline riigi valitsemine, kus küll ideaalis tuli tagada valitsejal riigi ja selle alamate hea käekäik - või nagu Thomas Aquino (1225-1274) oma kommentaarides Aristotelese Poliitikale märkis: „et kohtunik või magistraat vastutab üldise hüve eest, milleks on õiglus" ning peab seega tegutsema viisil, mis toob esile selle hea külje kogukonna kui terviku status'e vaatepunktist (Quentin Skinneri, „Riik" lk 190) - tugines siiski valdavalt valitseja autoriteedile ja meelevallale. Kuna algses tähenduses oli politsei kõik see, mida valitseja pidas alluvate eduks ja õnneks vajalikuks, kasutades  siin vajadusel sundi - sealjuures kohtuasjadest erinevalt ei olnud politseiasjades võimalik kohtu poole pöörduda (Sinisalo, 1972) - siis võime sõna algses tähenduses rääkida politseiriigist.

Avalik haldus (publik administration, öffentliche Verwaltung) kujunes koos klassikalise absolutismi ja riigi haldusstruktuuride, sh iseseisva ametkonna tekkimisega 17. ja 18.sajndil.  Avalikust haldusest kui riigiteaduse algusest (Staatswissenschaften) saame kontinentaal Euroopa traditsioonis rääkida samuti alates 17-18 sajandist, s.o Saksa riikides koos Kameralismi (Kameralwissenschaften) tekkimisega.

Norbert Elias (2007) märgib, et üha rohkem inimesi sõltus kuningast. 16. saj kujunes Prantsusmaal jm absolutism- feodaalisanda võim konkurentide ja maa üle. Rahaga reguleeritav (maksude kogumise monopol) st et maa omamise ja jagamise asemel maa maksude kogumine ja määramise monopol (raha ja rahapensione jagav). Monarh ei maksnud õukonna- ja haldusteenistuse eest- ameteid ei päritud, vaid ta määras need eluks ajaks.

Thomas Hobbes (1588-1679), kes oli üks peamisi absolutismi teoreetikuid ja ühiskondliku lepingu teooriakontseptsiooni loojaid (vt tuntumaid teoseid „Leviathan" 1651, kus ta esitab oma teooria riigi vajalikusest), oli esimene, kes andis oma avalduses terminile riik suurema sotsiaalse tähenduse märkimaks sellega kõrgemat autoriteeti kodanikuvalitsemise (civil government) küsimustes. Hobbes'i avaldust võib vaadelda, kui tähist, mis märgib ühe selgepiirilise faasi, kus avaliku võimu käsitlus tugines vaid isikulisemates ja karismaatilisemates terminites,  lõppu ja teise tuttavama ja mitte enam lihtsalt valitseja autoriteedile põhineva faasi algust. (Lipping, 2002 koostatud ja toimetatud „Kaasaegne poliitiline filosoofia valik esseesid"- Quentin Skinneri, „Riik"). T. Hobbesi  ühiskondliku lepingu  teooria väitis, et riiki on vaja selleks, et loomult egoistlik inimene vajab ülemat jõudu, mis hoiaks ära "kõikide sõja kõikide vastu". Seega peab inimene osa õigusi ära loovutama- n.ö ühiskondliku lepingu teooria. Peab olema ainuvalitseja ehk suverään- absolutismi legitiimsus (rahvas ise annab võimu). Riik kui inimeste endi moodustatud "jumal".

T.Hobbes koos  John Locke'ga (1632-1704) olid oma aja olulisemaid filosoofe, nende kahe  ideed eelnesid kaasaegsete demokraatlike ühiskondade väljakujunemisele ja sellistele märgilistele poliitilistele filosoofiatele nagu seda on kanti filosoofia, utilitarism, liberalism ja  sotsialism.

Keskajal kujunes riik maksu- ja füüsilise jõu monopolina, aadelkond asus kõrgemale kodanlusest, rüütlitest said õukondlased. Lõhe suurema agraarsektori ja väiksema ja rikkama linlik-kodanliku sektori vahel oli suurem, kui 19. saj Mõlemas sektoris oli nii alamkiht (vaesed talupojad ja sellid-töölised), alamkeskkiht (väikekeskkiht ja alama astme ametnikud), kõrgem keskkiht (jõukad kaupmehed ja kõrgemad linnaametnikud, kohtu- ja haldusametnikkond, jõukas maa- ja provintsiaadel), tipud (kõrge õukond linnas ja õukonna aadel maal). Kuningas hoidis pinged tasakaalus, keerukad olid liidud vaimulikkonnaga. Kuningas varustas finantsmonopolist aadlike tippkihti. Kodanlased nõudsid vastukaaluks privileegide (aadlite maksuvabastus ja õukonnaametite) kaotamist. Tsiviliseerimisprotsessis puudus ratsionaalsus, käivitus pimesi, üksikisik sõltus järjest rohkem teistest, rangemalt järjestatud toimingute võrgustik. Feodaliseerumise mehhanismidest kujunesid püsikindlamad keskorganid. Kujunes jõumonopol, kus vägivallategusid toime ei pandud. Funktsioonide jaotus, pikemad üksikisikuid siduvad tegevusahelad (üksikisik kaitstud äkkrünnaku, füüsilise vägivalla vastu). Rahalised ja kaubanduslikud põimumised tekitasid vajaduse inimestel suurtel aladel oma tegevust kooskõlastada, konkurentsi surve. N-ö konveier- lõbu asemel unelmad, raamatud ja pildid. 17-18. saj. linnade suhted linnadega, õukondade suhted õukondadega, kloostrite suhted kloostritega olid tihedamad, kui ühe ja sama paikkonna kindluste ja linnadevahelised kontaktid, kaubavahetus ja vastastikune sõltuvus oli väike. Funktsionaalne sõltuvus kasvas, elustandard paranes- konkurents, funktsioonijaotus, funktsionaalne sõltuvus suurenes. Vabrikud tekitasid uusi vabrikuid, kuna töölised ja ettevõtjad on vastastikuses sõltuvuses. Aadlid õukonnas- prestiiživajadus (kuulumine ülemkihti) ja ka majanduslikud võimalused. Kuningas- aadelkonna eksistentsist sõltuv (tasakaalu hoidmine kodanlusega). (Elias, 2007).

Politsei uurimise  aspektist on oluline märkida, et policing - uurimise puhul on politseimõiste laiem kui inglisekeelne police: politsei ülesanded ja tegevused on osa laiemast ühiskondlikust protsessist (policing)

Policing - uurimise lähenemisviisiks on politseikroonikate, -statistikate, meetodianalüüside ja -seletuste sageli abstraktseks ja eraldatuks jääva pildi laiendamine, uurimus pannakse paika ajalooliselt (areng, genealoogia), füüsiliselt (suurlinnad, naabruskonnad) ning eelkõige ühiskondlikult (suhtes muude institutsioonidega, laiemalt heaolu ja avalike teenuste mudelitega, haldus ja professionaalsete huvidega jne). (Cohen, 1985)