Turvalisus-, julgeoleku ja korrakaitsepoliitikate üldiseks ja laiemaks eesmärgiks võib pidada hea elukvaliteedi ja elukeskkonna tagamist, mis võimaldab riigi elanikel väärikalt ja kartmatult oma elu elada. Erinevad riigid on oma strateegiates ja põhisuundades ära märkinud kodanikuühiskonna suurt rolli ja koostöö vajadust. Multikultuurse ühiskonna mainimine sõltub riigis valitsevast kultuuride paljususest ja nende vahelisest konfliktiohust. Riskide maandamiseks peetakse oluliseks koostööd erinevate gruppide ja nende esindajatega. Kodanikuühiskonna roll turvalisuspoliitika kujundamises ja elluviimises on suurem pikaajalise demokraatiatraditsiooniga riikides.

Siseturvalisuse aspektist tuleb kodanikuühiskonna roll ja kaasamise ulatus ning olulisus selgelt esile Eesti turvalisuspoliitika arengudokumendist „Eesti turvalisuspoliitika põhisuunad aastani 2015", mis kiideti Riigikogu poolt heaks 2008. aastal. Dokumendis on turvalisuspoliitika põhisuundade seadmisel lähtutud printsiibist, mille kohaselt Eesti sisemise stabiilsuse kindlustamisel ning inimelude päästmisel ja kaitsmisel on ohtude ennetamine ja tõrjumine ning kodanike ulatuslik protsessi kaasamine oluliselt tõhusam karistusõiguslikest meetmetest, samuti on selles rõhutatud vajadust kaasata korrakaitse vahendite ja tegevuste kavandamisele ning ohtude ennetamisesse senisest suuremas ulatuses kohalikud omavalitsused ja nende liidud, kodanikeühendused ning üksikisikud. Oluliseks on ka peetud, et turvalisuspoliitika põhisuundades toodud korrakaitseliste meetmete elluviimiseks koostavate arengukavade ettevalmistamisse oleksid kaasatud nii avalik-, mittetulundus- kui erasektor. (https://www.riigiteataja.ee/akt/12979629).

Eesti turvalisuspoliitika olulisemate eesmärkidena on nimetatud järgmisi:

• turvalisem tunne
• ohutum liiklus
• tuleohutum keskkond
• kaitstum vara
• vähem õnnetusi
• turvalisem riik
• kiirem abi
• tõhusam turvalisuspoliitika

Analüüsides eesmärkide sisu võib väita, et kodanikuühiskonna kaasamist ja koostööd sellega on mainitud pea kõigi eesmärkide juures. Siiski ei ole selles eriti juttu erinevate kultuuride rollist turvalisuse tagamisel. Turvalisema tunde all on tegevusena märgitud vaid, et tõhusama lõimumisalase tegevuse tulemusena vähenevad rahvustevahelised pinged. (p.10). Sellest võiks järeldada, et erinevate kultuuride võimalikest konfliktidest tulenev oht ei ole praegu piisavalt aktuaalne ning senised Eestis elavad rahvad on ühiskonda suhteliselt hästi sulandunud. Samas aga tuleb meeles pidada „aprillirahutust" ja selle mõju turvalisuse olukorrale. See oli selge märk tuha all hõõguvast tulest ning selliste sündmuste kordumist ei saa paraku ka tulevikus välistada. 2004. aastal Riigikogu poolt heaks kiidetud Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alustes (p.4.1) on integratsiooniprotsess kajastatud kui õigusriigi tugevdamise ning tasakaalus ja demokraatliku kodanikuühiskonna olulist osa. Valdavalt on neis strateegiates siiski juttu vaid täna juba olemasolevaist ja Eestis pikka aega olnud kultuuride integreerumisprotsessist. Erandina võib siinkohal ära märkida Riigikogu poolt 2010. aastal heaks kiidetud kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018, mille põhimõtete hulgas on kajastatud tulevikuriskidega seotud valmisolek „/.../ Eestis seni veel tundmatute või vähe levinud rassilise, etnilise ja religioosse taustaga probleemide /.../ ennetamiseks ning neile reageerimiseks" (p.9). Samas kinnitab see põhimõte aga juba eeltoodud järeldust, et multikultuurse ühiskonna probleemid ei ole Eestis praegu veel eriti aktuaalsed.

Vaadates aga globaalseid trende, maailmas toimuvaid konflikte ning inimväärikust mitte toetavaid elamistingimusi Euroopa Liidu lähinaabruses, tuleb arvestada, et teistsuguse kultuurilise taustaga inimeste vool Eestisse on vaid aja küsimus. Vaatamata sellele, et seni on uusimmigrantide hulk Eestis üsna marginaalne, näitab tänane trend varjupaigataotluste hulga kiiret tõusu. Teiste riikide kogemus õpetab, et nende gruppidega tuleb tegeleda pidevalt ja kultuuride vahelise konflikti tekkimine on üks suuremaid siseriiklikke julgeolekuriske. Selleks, et riske maandada on vajalik kõiki elanikkonna gruppe kaasava turvalisuspoliitika kujundamist.