Partnerite kaasamine välisriikide näitel
Politsei peab pidevalt püüdlema sellise suhte poole avalikkusega, mis vastab ajaloolisele traditsioonile, mille kohaselt politsei on rahvas ja rahvas on politsei. Politseinikud on ühiskonna liikmed, kes on palgatud pühendama kogu oma aja asjadele, mis lasuvad igal kodanikul ühiskonna heaolu ja püsimajäämise huvides. (Ruts 2004:12)
Sisejulgeoleku tagamises ei ole võimalik riigil üksi palju saavutada, v.a totalitarismi tingimustes, kus riik kontrollib ja otsustab valdava enamuse tegevustest. Turvalisuse tagamine on kahtlemata riigi üks põhiülesandeid igal pool maailmas. Kogukonna kaasamise ja koostöö vajadust on sageli õigustatud ka avaliku teenuse „kliendile orienteerituse" jätkuva kasvuga ning selle taga oleva sotsiaalse ja poliitilise mõjutusega (Skogan 1994:1).
Erinevad riigid on politsei koostöö kogukonnaga korraldanud erinevalt. Mõnel pool on regulaarsed kohtumised elanikega koos KOV esindajatega reguleeritud õigusaktide või korraldustega (nt Suurbritannia, Iirimaa, Rootsi jne). Mõnel pool on see jäetud politsei otsustada, kui tihti ja kellega kohtutakse ning mõnel pool on initsiatiiv kohalikul omavalistusel. Politsei poolt vaadates on partnerite kaasamise peamiseks eesmärgiks kohalike turvalisuseprobleemide lahendamine (probleemikeskne politseitöö).
Tegelikult on politseil koostöösse võimalik kaasata väga erinevaid partnereid ja ka erineval viisil. Politsei, teiste asutuste ja kogukonna partnerlust võiks Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi praktika põhjal tinglikult liigitada järgmiselt:
- konsulteeriv partnerlus - politsei ja kogukonna vahel tagasiside andmiseks/saamiseks - siis alla võiks näidetena paigutada Londoni politsei juures toimivad Community & Police Engagement Groups - CPEG. (Safer Neighbourhoods... 17.06.2011)
- ekspertide partnerlus - sarnaneb eelmisele, kuid siin on konsulteerimisse kaasatud turvalisuseprobleemide lahendamiseks vajalikud ekspertteadmistega isikud, teised asutused, KOV esindajad jne - siia võiks paigutada erinevad ümarlauad, ekspertgrupid. Inglismaal tuntakse neid CSP ehk Community Safety Partnership nime all (Community Safety... 17.06.2011), Rootsis täidab sama rolli kohalik kriminaalpreventsiooni nõukogu ja Taanis SSP - School, Social Services and Police
- järelvaatav partnerlus - politsei usaldusväärsuse tõstmiseks moodustatud sõltumatute kogukonna väärikate esindajate nõukojad, mis erapooletult hindavad politsei sooritust. Siia võiks liigitada Põhja-Iirimaal tegutseva Northern Ireland Policing Board, mille põhieesmärgiks on kindlustada usaldusväärne ja efektiivse politseiteenuse osutamine politsei poolt (Northern Ireland ... 17.06.2011)
Sarnast liigitust saab kasutada paljude riikide partnerluse juures. Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriiki ning ka Iirimaad võib politsei ja kogukonna koostöö poolelt pidada ilmselt eesrindlikemaks riikideks maailmas.
Partnerlusel on alati kindlad eesmärgid ja olulisemad neist on järgnevalt ära nimetatud:
- leida turvalisusprobleemidele parimad lahendused ja korraldada kohalikku piirkonda paremini sobivad vastumeetmed
- kaasata kogukonda ennast otsustusprotsessidesse ja turvalisuse tagamisse
- saada ülevaade kogukonna vajadustest ning olulist teavet ning tagasisidet kohalike probleemide ja nende põhjuste kohta
- tõhustada riigi ja KOV asutuste koostööd elanike heaolu hüvanguks
- tagada politsei tegevuse usaldusväärsus ja efektiivsus ning määratleda selle prioriteedid
Näiteid partnerlusest Euroopas:
Rootsis toimuvad „turvalisuse jalutuskäigud" (Safety and Security Walks) on hea näide lihtsast koostöömeetodist. Sealse riikliku kriminaalpreventsiooni nõukogu (Brottsförebyggande rådet) poolt koostatud ülevaates on jalutuskäike iseloomustatud, kui kohaliku kogukonna liikmeid kaasavat struktuurset meetodit nii füüsilise kui ka sotsiaalse keskkonna vaatluseks. Põhiideeks on see, et kohalikus kogukonnas elavad aktiivsed inimesed omavad suurimat teadmist oma keskkonnast ja nende teadmine tuleb ära kasutada. Turvatunde loomine, kuritegude ennetamine ja ligipääsetavus on selle töö olulisemad eesmärgid. Jalutuskäikude ajal on inimestel võimalik kohtuda, mis juba iseenesest tekitab turvatunnet. Jalutuskäiku kaasatakse grupp inimesi, kes teevad nn piirkonna turvalisusinventuuri. Sellesse gruppi kuuluvad piirkonna elanikud, kohalike ühenduste esindajad, majutusettevõtjad, kohalikud poliitikud ja politsei. Inventuuri käigus tehakse märked nende kohtade osas, mis konkreetses piirkonnas ebaturvalised tunduvad või siis kuriteo toimepanemise riski suurendavad. Riskide osas hinnatakse ära ka võimalikud vastumeetmed ning need omakorda jagatakse kergesti teostatavateks ja keerulisemateks/suuremateks lahendusteks. Kuigi sellised jalutuskäigud on suunatud eriti probleemsetele piirkondadele, tehakse puuduste (valgustus, prügiprobleemid jms) kohta märkmeid ka nende kohtade osas, kus turvalisus üldiselt olemas. Alguse sai see meetod 2000. aastate alguses Göteborgist ja levis sealt üle kogu Rootsi. (Safety and ... 23.03.2011) Teadaolevalt on sellised jalutuskäigud soovitus mitte kohustus. Neid peetakse heaks võimaluseks koos olukorda hinnata. Selliste tegevuste puhul on politsei initsiatiiv väga oluline, kuna temani jõuab teadmine kohalikest probleemidest tõenäoliselt kõige varem.
Taanis on olemas SSP [School-, Social Services and Police] koostöövõrgustikud, mis toimivad väga hästi. SSP komisjonid on moodustatud 275 KOV üksuse juurde. Need võrgustikud on suunatud ennetustööle ja toimivad alates 1975. aastast. Selle võrgustikuga saavad liituda ka kohalikud kodanikuühendused, spordiklubid, tänava töötajad jne. (Competence of State ... 17.06.2011) Taani erisuseks on aga see, et politsei tohib tavakodanike tülitada vaid siis, kui see probleem otseselt neid puudutab. Seega lihtsalt niisama on piirkonna inimestega suhteliselt keeruline suhelda.
Sarnaseid koostöövorme esineb veel paljudes Euroopa riikides (nt Hollandi turvalisuse kolmnurk, Belgia tsooni nõukogud, Prantsusmaa Kohalikud Turvalisuse Kokkulepped [les contrats locaux de sécurité- CLS] jne). Politsei ja teiste asutuste/kogukonna koostöövormidel on erinevad eestvedajad. Paljudes riikides on selleks kohalik omavalitsus või siis riigi valitsuse esindaja piirkonnas, kuid Taanis ja Iirimaal on selleks politsei, kellele on seadusega pandud ainukohustus turvalisuse eest vastutada ja sellega seonduvat koostööd korraldada.
Näiteid partnerlusest Aasias:
Jaapanis on kogukonnakeskset lähenemist arendatud alates II maailmasõja lõpust. Nad on väga uhked oma politseipunktide (Koban) süsteemi üle, millel on pikk traditsioon ning mille on üle võtnud või siis võtmas ka teised riigid (nt Singapur). Koostöö ja partnerluse osas väärib märkimist Kobani koostöönõukoja institutsioon, mis koosneb kogukonna erinevate eluvaldkondade esindajatest. Selles arutatakse kohaliku elu küsimusi, tehakse järelepärimisi politseile ning uuritakse ja edendatakse kogukonna turvalisusega seotud tegevusi. Üle kogu riigi on selliseid nõukodasid 13000. Lisaks kaasab politsei ennetustöösse vabatahtlike gruppe. Väidetavalt on selliseid gruppe üle riigi kaasatud ligi 41000. Politsei peab neid gruppe asendamatuteks partneriteks kuritegevuse vähendamisel ning pakub neile tuge vajaliku info ja koolituste kaudu (Police of Japan 2010:14-15).
Singapuris kasutatakse sarnaselt Jaapanile naabruskonna politsei poste (NPP). Kogukonna turvalisuse ja julgeoleku programmide kaudu püütakse koostööd selle liikmetega parendada. Koostöös kogukonna liidrite, liikmete ja politseiga kujundatakse programmid ja tegevuste kavad lähtuvalt konkreetse kogukonna vajadustest, sinna kaasatakse teisi asutusi ning koostöös lahendatakse turvalisusprobleeme kogukonnas. Kogu tegevus on kantud põhimõttest, et iga kodanik saab midagi ära teha ühiskonna turvalisuse jaoks. (Singh, J... 03.03.2011)