Lugedes eelnevaid ülevaateid vangide massilisest allumatusest, jääb silma, et allumatuse ajendiks on sageli vanglas ebarahuldavalt korraldatud järelevalvetoimingud, ametnike poolne hoolimatu suhtumine vangide probleemidesse või teatav ametnike ülekohtune tegevus või tegevusetus vangide suhtes.

Võib öelda, et vangide õiglustunnetus on mõnikord ehk veidi nihkes ja äärmuslik, seda eriti nende endi suhtes vastu võetud otsuste kohta. Kas saame teha sellest järelduse, et vangid on alati valmis omi õigusi (sageli ka endi väljamõeldud õigusi) ja õiglust (sageli ka väärastunud) kaitsma allumatuse reakstiooniga?

Staažikad vanglateenistujad teavad, et vangide rahulolematust tasub monitoorida ja analüüsida. Kui vangide rahulolematust eirata, võib varem või hiljem seista rahutuse lävepakul. Vangid on mõnikord üsna kärsitud ja seetõttu iga rahulolematuse ilming väärib vanglas tähelepanu, kolleegidega arutamist ja plaanide seadmist, kuidas rahulolematust vähendada. Mõnikord piisab selleks selgitustööst, põhjendamistest, õigusruumi tõlgenduste argumenteerimisest jne. Kindel on üks - vangide probleemidesse ei tohi suhtuda ükskõikselt!

Tegelikult esineb Eesti vanglates vangide väiksemaid allumatuse ilminguid üsna sagedasti. Mitte kõik allumatuse või protestilained ei ole arenenud ulatuslikeks, sest reeglina on need viimasel ajal olnud üsna lokaalsed st. väiksemaid vangigruppe hõlmavad. Siiski ei tohi unustada, et vangid võivad olla üksteise suhtes uskumatult solidaarsed.

Miks vangid on võimelised korraldama selliseid allumatuse aktsioone?

Ei tasu arvata, et vaid igavusest või lihtsalt vanglaametnike töö häirimiseks. Rahutuse korraldamise kaudu on üsna võimalik luua vangistustingimustes muudatusi. Teooria kinnitab, et "vanglareform rahutuse kaudu" on tõenäoline.

Mitmekümne kinnipeetava osalusega ja suurte materjaalsete kahjudega korratused Eesti vanglates on õnneks jäänud 1990-nendatesse aastatesse. Siiski näiteks on 2003 aastal Tartu Vanglas kinnipeetavad barrikadeerinud vangla päevaruumi, sest solidaarsusest toetati kaasvangi üleskutseid hakata vastu vangla "omavolile". Ärev sitatsioon lahendati läbirääkimistega.

2008 aastal esines paar ärevat sündmust: Murru Vanglas hakkasid vangid ametnikele vastu nende vanglasisesel ümberpaigutusel. vangid olid ennast relvastanud käepäraste vahenditega ja lubasid kättemaksuks ametnikele ka arveid kaarida teiste vangidega. Atmosfaar oli pingeline - mitmed vangid olid end demonstratiivselt vigastanud ja suur arv vange teistest eluosakondadest kuulutas välja nn. näljastreigi.

Samal aastal ja üsna sarnase stsenaariumiga hakkasid vanglaametnikele vastu Viru Vangla vangid. Nemad arvasid, et elusektsiooni päevakavaväline lukustamine ja jalutusaegade piiramine vanglateenistuse poolt on ebaõiglane ja õigusvastane toiming. Ligi 40 vangi ei allunud vanglaametnike korraldustele ja kuulutasid välja nn. "istuva streigi".

2009 aastal toimus vangide vastuhakk Tallinna Vangla 4. elusektsioonis, kui kinnipeetavale vastumeelse vanglasisese ümberpaigutamise järgselt otsustas ta lõhkuda kambri seina ja omavoliliselt kambrist ise väljuda. Tekkinud rüseluse käigus lõhuti paar akent.

Tõenäoliselt panite tähele, et sageli eristuvad massilise rahutuse kronoloogiates mõjuvõimsamad vangid e. niinimetatud arvamusliidrid. Ulatusliku massilise rahutuse organiseerimine ei ole vangide impulsiivsust arvestades siiski väga lihtne - selleks, et kaasata teisi vange korratustesse, on vaja selgelt eristuvat liidrit ja tema argumente kaasvangidele. Seepärast on massiliste rahutuse ennetustöös eriliselt tähtis vähendada vanglates arvamusliidrite ja mõjugruppide teket. Vanglateenistuse ametnikud peavad oskama tähelepanu pöörata ohuolukordadele ja neid kiiresti teavitama oma kolleege! Vangla julgeolekuosakondade roll informatsiooni hankimisel ja JM Sisekontrollitalituse analüüs selles valdkonnas on kriitilise tähtsusega - vanglas toimuda võivaid massilisi allumatusi on võimalik ennetada, analüüsides väiksemate vastuhakkude tendentse vanglates ja hinnates ametnike töö õiguslikku kvaliteeti sh. jõu ja relvastuse kasutamise juhtumeid ja selle põhjendatust.

 

Õpiobjektis on kasutatud Sisekaitseakadeemias 2007. aastal kaitsud M. Seer lõputööd "Valmisolek ja reageerimine hädaolukordades eesti vanglates 1991 - 2007".