Esmapilgul ehk tähtsusetuna näiv viie vangi nn. „näljastreik" võib samas kiirelt areneda näiteks süütamiseks või rüüstamiseks, kui vastutegevuses osalevad protestivad vangid tunnetavad, et vanglateenistus suhtub nende probleemi hoolimatuse, ükskõiksusega või üleolevalt. Kui näiteks lisada esitatud näitele veel faktor, et need viis „näljastreiki" pidavat vangi on selles vangistussektoris nn. arvamusliidri staatuses, siis võib olla üsna tõenäoline, et nendega liitub solidaarsusest veelgi rohkem vange ja esmapilgul rahulikuna näiv trots võib hooletu vanglaametniku tegevuse(tuse) tulemina areneda jõuliseks vangide vastuhakuks.

Vanglateenistuse ametnik peab endale teadvustama, et ka igast üksiku vangi või vangigrupi vastutegevusest tuleb alati ja võimalikult kiirelt informeerida oma kolleege ja edastada neile esmane teave vangide vastuhakust, sõltumata selle hetkelisest aktiivsusest või esmapilgul prognoositavast arengust. Oluline on mõista, et vanglaametnik ei provotseeriks sealjuures kunagi vange üleoleva suhtumisega, sest niigi ärritatud olekus vangid võivad seda tõlgendada väljakutsena ning asuda tõestama suutlikkust karmimate vastutegevuse võtete kasutamiseks.

Hästi mõjub alati vangide rahustamise taktika järgmise sõnumiga: ma mõistan Teid, Teie probleemiga tegeletakse kindlasti, rahunege! Samas ei tohi unustada allumatuse situatsioonis korralduste andmist, kui vangide vastuhakus on juba aimata ründetegevuse või lõhkumise märke: lõpetage koheselt oma tegevus, jätkuva allumatuse korral on Teie suhtes õigus kasutada sunnivahendeid!

Tuleb teada, et liigselt tormakas sekkumine vangide passiivse vastuhaku korral võib ebasoodsate tingimuste korral kergelt vallandada vangide aktiivse vastutegevuse, samas on aga ka lubamatu juba vangla julgeolekut, kolleegi, teist vangi või vangla vara ohustavasse olukorda sekkumata jätmine. Just selle hetke äratundmine ja tegevuse otsustamine võib olla keeruline, eriti kui on kiiresti vaja hinnata iseenda (sekkuja) ressursse, võimekust ja tõenäolist sündmuse edasist kulgu.

Väiksema kogemustega vanglateenistuse ametnikule ei ole kahjuks alati kergelt mõistetav, millisest piirist alates võiks lugeda vangide vastutegevust aktiivseks ja ohtlikuks, või millisel juhul on veel tegemist olukorraga, mida võib laheneda rahumeelselt. Selline vaist tekib vanglaametnikul tavaliselt kogemuste ja staažiga, seepärast ongi äärmiselt tähtis olukorra hindamiseks saada sündmuskohalt võimalikult täpset informatsiooni ja see edastada vangla korrapidajale, kes omakorda saab nõu pidada ja informatsiooni jagada veelgi staažikamate ja veelgi suurema kogemustega kolleegidega.

Informatsiooni võimalikul edastamisel peavalvekeskusele on oluline, et teavitaja ei satuks ise ohuolukorda. Vangid võivad üritada informeerijat takistada või teda muul moel rünnata, sest vangide massilise allumatuse korral annaks vangla juhtidele hilinenud informatsioon vangidele taktikalisi eeliseid. Vajadusel tuleb informatsiooni andmiseks vangide massilise allumatuse korral evakueeruda ise ohutusse kohta.

Parim viis sündmuskoha lähedalt teate edastamiseks oleks loomulikult telefon ja selle varjatul viisil kasutamist tulekski eelistada teistele sidepidamisviisidele. Kui olukord seda siiski ei võimalda (näit. vajadus ohutust kaugusest pidada silmas sündmuste arengut, anda korraldusi, päästa sündmuste keerisest kõrvalisi isikuid või kolleegi), siis sobib ka informatsiooni kiireks edastamiseks raadiosaatja või isikukaitsesüsteem. Tähelepanuta ei saa siinjuures jätta asjaolu, et mõningatel juhtudel võib isikukaitsesüsteemi piuksuv heli ärritada vastutegevust veel mittealustanud vange veelgi ja seetõttu võib vahetusse ohtu sattuda sündmuskohal mõne teise kolleegi või kõrvalise isiku elu ja tervis. Kuid kui vangide allumatus (ründed, rüüstamine, põletamine jne.) on juba alanud, siis loomulikult on isikukaitsesüsteemi kasutamine ainuõige, arvestades vajadustega, kus vanglaametnik peab asuma iseenda, kolleegi või muude isikute aktiivsele kaitsele kogu tema kasutuses olevate teenistusrelvade ja erivahendite arsenaliga.

Vanglateenistuja, kes on ise sattunud ohtlikusse vangide massilise allumatuse situatsiooni, peaks arvestama ja mitte üllatuma, kui vangid võivad käituda üsna hullunult: ettesattuvate esemetega purustatakse vangla hoone osasid ja sisustust; trellide rammimiseks eemaldatakse uksi, lahtiste toolidega purustatakse aknaid; visatakse vanglaametnike suunas ohtlikke esemeid (klaasikillud, wc poti tükid jne); vihatud kaasvange või sündmuste keerisesse jäänud vanglateenistujaid rünnatakse ja vigastatakse; tekitakse hoones põlenguid; purustatakse vee- ja kanalisatsioonitorustikke; kättesattuvatest esemetest tekitatakse barrikaade; blokeeritakse või sulgetakse läbipääsuteid; demonstreeritakse verd ja vigastatud inimesi; hoones levib põlengu suits ja kuumus. Sellist laamendamist saadab reeglina valju karjumine, ropp sõim, hädakisa ja appi karjed. Vangid võivad üritada tungida välja hoone osast, neil võib tekkida soov vallutada veelgi suuremat territooriumit vanglast.

Kirjeldatud sündmus on mõistetavalt eriliselt stressirikas ja üsna tavapärane on, et rahuliku vanglatöö rutiiniga harjunud vanglateenistuja võib saada sellisest sündmusest sedavõrd šokeeriva elamuse, mis võib üsna pikaks ajaks paralüseerida tema ratsionaalse mõtlemise ja tegutsemisvalmiduse. Oluline on, et vangide massilise allumatuse korral, kus rünnak, rüüstamine ja süütamine võib otseselt ohustada sündmuskoha läheduses viibivaid kõrvalisi isikuid või vanglateenistujaid, tuleb otsustuskindlalt piirata sündmuskohast vangide väljapääsu ja sündmuse sel viisil laienemist. Üsna tõenäoline on siiski, et kui vangla ühes osas on maad võtnud rüüstamine ja kaos, siis võib vangide solidaarsusest sündida võrdväärseid vastuhakke ka teistes vangla osades või isegi teistes vanglates.

Tuleb julgelt teadvustada, et kriitilises ohuolukorras ja selge vähemusjõudude tingimustel vanglateenistujate sündmuskohalt evakueerumine ei ole nõrkuse ilming ega argus, vaid taktikaline manööver. Evakuatsiooni või taandumise järel on vanglateenistujatel võimalik juba kogutud jõududega omakorda võimalus asuda vasturünnakule, et lõpetada vangide allumatus. Vanglateenistuja hulljulge otsus sekkuda vangide selge jõu ja ülekaalu tingimusel (näit. vanglateenistujaid on vastutegevusele asunud vangidest oluliselt vähem; vanglateenistujad ei ole piisavalt hea väljaõppe ja relvastusega; vangide kasutuses on ohtlikke relvana käsitletavaid esemeid jne.) võib tõenäoliselt kaasa tuua vanglateenistujatele fataalseid tagajärgi või pantvangistatuks jäämise. Sellise stsenaariumi korral võib sattuda vangide valdusesse valvurite võtmeid, raadiosaatja, relvastust jne., mistõttu erakorralise sündmuse laienemine või suletud territooriumilt väljumine on ülimalt tõenäoline.

Kui aga vangide massilise allumatuse korral vangigrupi väiksus, nendel relvastuse puudumine või aktiivse vastutegevuse arglik või tagasihoidlik stiil lubab vanglateenistujatel kohapeal eeldada, et õigusrikkujate tegevust oleks võimalik olemasolevate vanglateenistujate jõuga edukalt tõrjuda ja õigusrikkumine lõpetada, siis esmase reageerimisena, pärast vangla korrapidaja informeerimist, peaksid vanglateenistujad ise takistama sündmuse arengut ja asuma sündmuse lõpetamiseks ja vastuhaku mahasurumiseks ründele.