Jälitustegevuse mõiste
Jälitustegevuse mõiste
Jälitustegevuse mõistet avatakse rahvusvahelistes aktides termini eriuurimismeetodid kaudu. Nii on mõistet käsitletud Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni (koostatud 12. detsembril 2000 Palermos) artiklis 20 “Uurimise erimeetodid”, mille kohaselt on tegemist selliste abinõudega, mis võimaldavad pädevatel asutustel tema territooriumil asjakohaselt kontrollida tarneid ning vajaduse korral kasutada selliseid meetodeid nagu elektrooniline jälgimine või muu varjatud toiming (undercover operation). Konventsiooni ingliskeelses tekstis on kasutatud terminit Special Investigation Techniques (Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu ... 2003: 20 lg 1).
Jälitustegevuse mõiste on toodud Eesti õiguskorras Jälitustegevuse seaduse § 2, mille kohaselt on jälitustegevus käesolevas seaduses ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras jälitustoimingute teostamine (JätS 1994: § 2).
Jälitustoimingud on jälitustegevuse seaduse § 12 ammendavalt käsitletud, nende hulgas ei ole salajaste kaastöötajate/variisikute rakendamist. Samas ka JätS § 14 käsitleb salajast kaastööd jälitustegevuse osana. Kriminaalmenetluse seadustikus on toodud jälitustoimingud § 115-119. Osaliselt on jälitustoimingu tunnustega KrMS § 120 politseiagendi rakendamine, kuid salajase kaastöötaja/variisiku rakendamine ei ole jälitustoiminguna toodud (KrMS 2003: § 115-120). Kokkuvõttes võib öelda, et töö salajaste kaastöötajatega kuulub jälitustegevuse mõiste alla, kuigi JätS § 2 definitsioonist seda järeldada ei saa.
Kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste kohaselt on jälitustoiming KrMS § 1261 lg 1 järgi isikuandmete töötlemine eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu andmesubjekti eest (Kriminaalmenetluse...eelnõu: § 1 p 7). Kuid salajasi kaastöötajaid ning variisikuid (keda võidakse kasutada jälitustoimingute tegemiseks krMS § 1261 lg 4 kohaselt) puudutav regulatsioon sätestatakse maksukorralduse seaduses, politseiseaduses, tunnistajakaitse seaduses ja vangistusseaduses (Kriminaalmenetluse...seletuskiri: lk.10).
Jälitustegevusega seotud teabe ja tõendite kogumine jaguneb tehnilisteks jälitustoiminguteks, varjatud inimallikatega teabe kogumiseks ning kahe meetodi ühendatud kasutamiseks. Vastav skemaatiline jaotus on toodud artikli autori koostatud joonisel. Jälitustegevust toetavad meetodid - konspiratsiooni tagamine, organite teesklemine ja teabesüsteemide moodustamine – on abistava iseloomuga, need ei eksisteeri iseseisvalt.
Asutused, millel on Eestis jälitustegevuse ja kriminaalmenetluse läbiviimise õigus:
1) Kaitsepolitseiamet;
2) Politseiamet;
3) Piirivalveamet;
4) Kaitsejõudude Peastaap;
5) Justiitsministeeriumi vanglate osakond ja vangla (üksnes jälitustegevuse teostamise õigus 2004-2008.a);
6) Maksu- ja Tolliamet (JätS 1994:16, § 6 lg-s 1; KrMS 2004:§ 31).
Siseminister J. Pihl on 14. jaanuaril 2008.a Riigikogus arupärimistele vastates märkinud: “Jälitusmenetluse alustamiseks on tehtud viimase 3 aasta jooksul politseiasutustes kokku 7163 otsust, selle hulka on arvestatud ka jälitustegevuse seaduse § 1 lõige 1 p 1 ajendil alustatud jälitusmenetlused, see tähendab vajadust koguda tõendeid kriminaalmenetluses. Arv 7163 tundub üpris suur, kuid kogu kuritegevuse taset arvestades moodustab see kõikidest kriminaalmenetlustest vaid 4%. Tahan öelda, et 96% kriminaalmenetluste juures jälitustegevust ei toimu. Lisaks kriminaalmenetluse raames tehtud jälitusmenetluste otsustele sisaldavad ülaltoodud arvud ka jälitusmenetluse alustamise otsuseid, mis on tehtud teadmata kadunute isikute otsimiseks ning tagaotsitavate isikute tabamiseks. Siin võib välja tuua suhtarvu ehk 60% nendest 7163st otsusest on tehtud just eelpoolnimetatud põhjusel – see tähendab tagaotsitavate ja teadmata kadunud isikute tabamiseks või leidmiseks” (XI Riigikogu stenogramm 2008).
Arvestada tuleb, et kui jälitusametnik analüüsib esmast teavet ning küsitleb inimesi, siis selline tegevus ei too kaasa alati jälitusmenetluse alustamist.
Jälitustegevuse mõistet avatakse rahvusvahelistes aktides termini eriuurimismeetodid kaudu. Nii on mõistet käsitletud Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni (koostatud 12. detsembril 2000 Palermos) artiklis 20 “Uurimise erimeetodid”, mille kohaselt on tegemist selliste abinõudega, mis võimaldavad pädevatel asutustel tema territooriumil asjakohaselt kontrollida tarneid ning vajaduse korral kasutada selliseid meetodeid nagu elektrooniline jälgimine või muu varjatud toiming (undercover operation). Konventsiooni ingliskeelses tekstis on kasutatud terminit Special Investigation Techniques (Rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu ... 2003: 20 lg 1).
Jälitustegevuse mõiste on toodud Eesti õiguskorras Jälitustegevuse seaduse § 2, mille kohaselt on jälitustegevus käesolevas seaduses ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras jälitustoimingute teostamine (JätS 1994: § 2).
Jälitustoimingud on jälitustegevuse seaduse § 12 ammendavalt käsitletud, nende hulgas ei ole salajaste kaastöötajate/variisikute rakendamist. Samas ka JätS § 14 käsitleb salajast kaastööd jälitustegevuse osana. Kriminaalmenetluse seadustikus on toodud jälitustoimingud § 115-119. Osaliselt on jälitustoimingu tunnustega KrMS § 120 politseiagendi rakendamine, kuid salajase kaastöötaja/variisiku rakendamine ei ole jälitustoiminguna toodud (KrMS 2003: § 115-120). Kokkuvõttes võib öelda, et töö salajaste kaastöötajatega kuulub jälitustegevuse mõiste alla, kuigi JätS § 2 definitsioonist seda järeldada ei saa.
Kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste kohaselt on jälitustoiming KrMS § 1261 lg 1 järgi isikuandmete töötlemine eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu andmesubjekti eest (Kriminaalmenetluse...eelnõu: § 1 p 7). Kuid salajasi kaastöötajaid ning variisikuid (keda võidakse kasutada jälitustoimingute tegemiseks krMS § 1261 lg 4 kohaselt) puudutav regulatsioon sätestatakse maksukorralduse seaduses, politseiseaduses, tunnistajakaitse seaduses ja vangistusseaduses (Kriminaalmenetluse...seletuskiri: lk.10).
Jälitustegevusega seotud teabe ja tõendite kogumine jaguneb tehnilisteks jälitustoiminguteks, varjatud inimallikatega teabe kogumiseks ning kahe meetodi ühendatud kasutamiseks. Vastav skemaatiline jaotus on toodud artikli autori koostatud joonisel. Jälitustegevust toetavad meetodid - konspiratsiooni tagamine, organite teesklemine ja teabesüsteemide moodustamine – on abistava iseloomuga, need ei eksisteeri iseseisvalt.
Asutused, millel on Eestis jälitustegevuse ja kriminaalmenetluse läbiviimise õigus:
1) Kaitsepolitseiamet;
2) Politseiamet;
3) Piirivalveamet;
4) Kaitsejõudude Peastaap;
5) Justiitsministeeriumi vanglate osakond ja vangla (üksnes jälitustegevuse teostamise õigus 2004-2008.a);
6) Maksu- ja Tolliamet (JätS 1994:16, § 6 lg-s 1; KrMS 2004:§ 31).
Siseminister J. Pihl on 14. jaanuaril 2008.a Riigikogus arupärimistele vastates märkinud: “Jälitusmenetluse alustamiseks on tehtud viimase 3 aasta jooksul politseiasutustes kokku 7163 otsust, selle hulka on arvestatud ka jälitustegevuse seaduse § 1 lõige 1 p 1 ajendil alustatud jälitusmenetlused, see tähendab vajadust koguda tõendeid kriminaalmenetluses. Arv 7163 tundub üpris suur, kuid kogu kuritegevuse taset arvestades moodustab see kõikidest kriminaalmenetlustest vaid 4%. Tahan öelda, et 96% kriminaalmenetluste juures jälitustegevust ei toimu. Lisaks kriminaalmenetluse raames tehtud jälitusmenetluste otsustele sisaldavad ülaltoodud arvud ka jälitusmenetluse alustamise otsuseid, mis on tehtud teadmata kadunute isikute otsimiseks ning tagaotsitavate isikute tabamiseks. Siin võib välja tuua suhtarvu ehk 60% nendest 7163st otsusest on tehtud just eelpoolnimetatud põhjusel – see tähendab tagaotsitavate ja teadmata kadunud isikute tabamiseks või leidmiseks” (XI Riigikogu stenogramm 2008).
Arvestada tuleb, et kui jälitusametnik analüüsib esmast teavet ning küsitleb inimesi, siis selline tegevus ei too kaasa alati jälitusmenetluse alustamist.