RIIGIKOHUS
KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS
Eesti Vabariigi nimel

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a otsused täielikult Andres Kalmeri süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning Paavo Vaheri süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a otsused Raimond Pärna osas osaliselt, s.o tema süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, talle mõistetud liitkaristuse ja menetluskuluna ekspertiisitasude väljamõistmise osas.

3. Saata kriminaalasi tühistatud osas Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a otsusega tunnistati A. Kalmer süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja karistati kolme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. Tuginedes KarS § 74 lg-tele 1, 2 ja 3 jättis maakohus A. Kalmerile mõistetud karistuse osaliselt täitmisele pööramata ning määras, et talle mõistetud karistusest kuulub kohe ära kandmisele kuus kuud vangistust. Ülejäänud karistuse osa, s.o kolm aastat vangistust, jättis kohus tingimisi täitmisele pööramata kolmeaastase katseajaga.

1.2 Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka R. Pärn KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja karistati nelja aasta pikkuse vangistusega. Samuti tunnistati R. Pärn süüdi KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi ja karistati ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel luges maakohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis R. Pärnale liitkaristuseks neli aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus R. Pärnale liitkaristuse ka kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest, lugedes Harju Maakohtu 15. märtsi 2006 a. otsusega mõistetud ärakandmata karistuse kui kergema karistuse kaetuks raskeimaga, s.o Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a otsusega mõistetud nelja-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 1 alusel arvas Pärnu Maakohus R. Pärna karistusest maha Harju Maakohtu 15. märtsi 2006. a otsusega täielikult ära kantud 4 kuu pikkuse vangistuse ja arvas karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja.

1.3 Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi samuti P. Vaher KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja karistati kolme aasta pikkuse vangistusega. Tuginedes KarS § 74 lg-tele 1 ja 3 jättis maakohus P. Vaherile mõistetud karistuse täielikult täitmisele pööramata kohaldades talle kolmeaastast katseaega. P. Vaher ei ole maakohtu otsust ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses vaidlustanud.

2.1 A. Kalmer tunnistati KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi selles, et ta 2004. a augustis täpselt tuvastamata kuupäeval omandas R. Pärnalt edasimüügi eesmärgil ligikaudu 200 grammi kokaiini ja sama aasta septembris-oktoobris täpselt tuvastamata kuupäeval P. Vaherilt 33,1 grammi amfetamiini, mille edastas hiljem edasimüügi eesmärgil P. Vaherile koos 5 grammi kokaiiniseguga. A. Kalmer tunnistati samuti süüdi 2004. a oktoobris täpselt tuvastamata kuupäeval P. Vaherile 2 grammi kokaiinisegu edastamises.

2.2 R. Pärn tunnistati KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et ta 2004. a augustikuus omandas eeluurimisel tuvastamata isikult 200 grammi kokaiini ja edastas sama aasta augustis ligikaudu 200 grammi kokaiini edasimüügi eesmärgil A. Kalmerile. R. Pärn tunnistati süüdi ka eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult tuvastamata koguse narkootilise aine amfetamiini omandamises ja 2004. a septembris-oktoobris selle aine P. Vaherile edastamises, millest viimane pidi vastavalt R. Pärna juhtnööridele 33,1 grammi edastama A. Kalmerile. R. Pärn tunnistati samuti süüdi 15. novembril 2004. a P. Vaherilt ligikaudu 2 grammi narkootilise aine kokaiini omandamises. Ühtlasi tunnistati R. Pärn süüdi KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi selles, et tema, olles Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2006. a kohtuotsusega karistatud KarS § 298 lg 2 järgi ajavahemikus august 2003 kuni august 2004 toime pandud tegude eest, 7. novembril 2004 kella 11.25 paiku Pärnu linnas Riia maanteel Tarva ja Vambola tänava vahelises piirkonnas, olles alkoholijoobes ja kinni peetud Lääne Politseiprefektuuri politseipatrulli poolt sõiduauto BMW reg nr 420 APL juhtimiselt, pakkus altkäemaksu politseiametnikele E. J.-le ja M. K.-le summas 5000 krooni, et hoida ära kohapeal väärteoprotokolli vormistamine mootorsõiduki joobes juhtimise eest.

2.3 Maakohtu otsusega tunnistati P. Vaher KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi selles, et ta 2004. a septembris-oktoobris täpselt tuvastamata kuupäeval omandas R. Pärnalt 33,1 grammi amfetamiini, mille edastas sama päeva pärastlõunal A. Kalmerile. Samuti tunnistati P. Vaher süüdi 2004. a oktoobris 33,1 grammi amfetamiini ja 5 grammi kokaiini A. Kalmerilt omandamises ja eespool nimetatud 5. grammist kokaiinist 2 grammi kokaiini edastamises R. Pärnale ning eeluurimisel tuvastamata isikutele. P. Vaher tunnistati samuti süüdi A. Kalmerilt 2 grammi kokaiinisegu omandamises ja selle kahes jaos O. S.-le edastamises 2004. a septembris ning oktoobris.

3.1 Maakohus leidis, et P. Vaheri kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ning kohtus avaldatud ütlused on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste asjas uuritud tõenditega. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis oleksid võinud mõjutada P. Vaherit andma nii enda kui ka R. Pärna ja A. Kalmeri suhtes süüstavaid valeütlusi. Samuti olid kohtu arvates usaldusväärsed R. Pärna poolt kohtus antud ütlused selle kohta, et viimane omandas 2004. a augustis 200 grammi kokaiinisegu, mille andis hiljem edasi A. Kalmerile. Kohus leidis, et R. Pärna poolt 200 grammi kokaiinisegu üleandmine A. Kalmerile on lisaks süüdistatava R. Pärna ütlustele tõendatud ka muude kriminaalasjas uuritud tõenditega.

3.2 Kohus tuvastas, et kriminaalasjas kindlaks tehtud narkootiliste ainete kogused, s.o 200 grammi kokaiini, 33,1 grammi amfetamiini ja 5 ning 2 grammi kokaiinisegu, ületavad Vabariigi Valitsuse 27. novembri 1997 a. määruses nr 229 "Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete väikese ja suure koguse määrad" ja alates 1. juulist 2005 a. kehtiva "Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse" § 3¹ lg-s 3 sätestatud määrasid, mistõttu on tõendatud, et süüdistatavad käitlesid nimetatud aineid suures koguses.

3.3 R. Pärna süü KarS § 25 lg-te 1 ja 2 ning § 298 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises luges kohus tõendatuks eelkõige politseiametnikest tunnistajate E. J. ja M. K. ütlustega, mis kinnitavad R. Pärna poolt politseitöötajatele raha, s.o altkäemaksu pakkumist.

4. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Kalmeri kaitsjad vandeadvokaat H. Otti ja vandeadvokaadi vanemabi T. Veer ning R. Pärna kaitsja vandeadvokaat V. Krinal.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a kohtuotsusega jäeti Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a kohtuotsus R. Pärna ja A. Kalmeri suhtes muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

5.1 Ringkonnakohus ei nõustunud A. Kalmeri süüdi tunnistamise ja karistamise osas apellantide väidetega, et seonduvalt R. Pärnaga on maakohus jätnud hindamata A. Kalmeri ütlused. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuses on korduvalt viidatud A. Kalmeri kohtuistungil antud ütlustele, millest järeldub, et maakohus on neid ka hinnanud. Apellatsioonimenetluses ei leidnud tuvastamist ka maakohtu poolt KrMS § 312 p-de 1 ja 2 nõuete ega süütuse presumptsiooni rikkumine, kuna käesolevas kriminaalasjas puudusid sellised kõrvaldamata kahtlused, mida oleks tulnud tõlgendada A. Kalmeri kasuks.

5.2 Ringkonnakohtu arvates andis maakohus õige hinnangu R. Pärna kohtuistungil antud ütlustele, tulles järeldusele, et ristküsitluse käigus süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel puudusid R. Pärna ütlustes sellised vastuolud tõendamiseseme asjaolude kohta, mis annaksid alust hinnata neid ebausaldusväärseiks ja jätta need tõendite kogumist välja.

5.3 Kuigi P. Vaheriga seotud kuritegudes A. Kalmerit süüdi tunnistades tugines maakohus peamiselt P. Vaheri ütlustele, on kohus neid kõrvutanud teiste kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil vahetult kontrollitud tõenditega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega A. Kalmerile inkrimineeritud kuritegude toimepanemise tõendatuse osas.

5.4 Puutuvalt 200 grammi kokaiinisegu olemasolusse ja puhta kokaiini kogusesse märkis ringkonnakohus, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tuvastamine võib toimuda kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega. Ringkonnakohus möönis, et R. Pärna poolt A. Kalmerile üle antud 200 grammi kokaiinisegus oleva puhta aine kogust polnud menetluse käigus võimalik tuvastada. Samas märkis ringkonnakohus, et eksperdiarvamuste kohaselt on R. Pärnalt ja P. Vaherilt sama kriminaalasja raames äravõetud erinevates kokaiinisegudes poole kogusest moodustanud puhas kokaiin. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et R. Pärn andis A. Kalmerile üle 200 grammi kokaiinisegu, ja arvestades, et kokaiini puhul saab tavasõltlase üheks annuseks lugeda 10-100 milligrammi puhast ainet, luges ühtlasi tõendatuks, et süüdistatavad käitlesid seda suures koguses.

5.5 Seoses jälitustoimingu ja jälitusprotokolli kui tõendi seaduslikkusega märkis ringkonnakohus, et kehtiva KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks kriminaalasjas jälitustoimingu protokoll ja jälitustoimingu salvestis on jälitusprotokolli lisa. Maakohus uuris vahetult jälitustoimingu protokolle, kus on ära toodud ka jälitustoimingu teostamise alus. Seega oli maakohtul võimalik veenduda jälitustoimingu teostamise seaduslikkuses.

5.6 Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga ka A. Pärna süü tõendatuses politseiametnikele altkäemaksu lubamise katses.

5.7 A. Pärnale mõistetud karistuse osas leidis ringkonnakohus, et maakohus on järginud karistuse põhistamise kohustust ning süüdistatavale mõistetud karistus vastab tema süü suurusele ja isikule. Seetõttu puudub ringkonnakohtul seaduslik alus apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamiseks. Ringkonnakohus märkis, et A. Pärnale KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi maakohtu poolt mõistetud ühe aasta ja kuue kuu pikkune vangistus jääb alla sanktsioonis ettenähtud miinimumkaristuse määra. Maakohus ei ole alla alammäära karistuse mõistmist põhistanud, kuid kuna kohtuotsust vaidlustas vaid kaitsja, ei ole ringkonnakohtul seaduslikku alust selles osas kohtuotsust muuta. Ringkonnakohus leidis, et karistust kergendavate asjaolude arvestamata jätmist on maakohus piisavalt põhjendanud ja apellatsioon neid põhjendusi ei kummuta. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ka A. Pärna karistusest tingimisi vabastamata jätmise osas.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid A. Kalmeri kaitsjad vandeadvokaat H. Otti ja vandeadvokaadi vanemabi T. Veer ning R. Pärna kaitsja vandeadvokaat V. Krinal.

7. A. Kalmeri kaitsjate kassatsioonis taotletakse Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a kohtuotsuste tühistamist A. Kalmeri süüdimõistmises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning tema õigeksmõistmist. Kassatsiooni esitamise alusena märgitakse materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Kassaatorite põhiseisukohad on järgmised.

7.1 Kohtud on rikkunud KrMS § 312 p-s 2 sätestatud nõuet, sest kohtuotsustes puuduvad põhjendused A. Kalmeri ütluste usaldusväärseiks lugemise kohta.

7.2 Ringkonnakohus ei ole piisavalt uurinud R. Pärna eeluurimisel ja maakohtus antud ning kohtus avaldatud ütlusi. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus põhjendamatult asunud seisukohale, et R. Pärna ütlused on usaldusväärsed ja maakohtu tuginemine neile oli seaduslik. Kassaatorite arvates on ringkonnakohus sellega oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. A. Kalmer on täielikult eitanud 200 grammi kokaiinisegu omandamist R. Pärnalt ja kuivõrd selles kuriteos on A. Kalmeri süüd puudutavaks tõendiks vaid R. Pärna ütlused, siis on kohus rikkunud KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõtet, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks.

7.3 Alusetud on maa- ja ringkonnakohtu seisukohad 200 g narkootilise aine kokaiinisegu olemasolu, selles puhta kokaiini sisaldumise, segu koguse ja selle üleandmise kohta. Vastavate tõendite puudumist ei saa asendada R. Pärna paljasõnaline ja vastuoluline väide tema omandatud ja edasiantud aine kohta. Maa- ja ringkonnakohtu järeldused aine omaduste ja koguse osas ei rajane tõenditel.

7.4 A. Kalmerit süüdimõistev otsus P. Vaheriga seotud kuritegudes rajaneb määravas ulatuses viimase ütlustele. Maakohus avaldas kohtus P. Vaheri eeluurimisel antud ütlused, sest viimane keeldus kohtus ristküsitluse käigus ütluste andmisest. Ringkonnakohus leidis, et P. Vaheri ütlused on kooskõlas nii R. Pärna ütlustega kui ka teiste kohtu uuritud tõenditega. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus ei ole apellatsiooni väiteid seoses P. Vaheri ütlustega analüüsinud ega neile vastanud, olles seisukohal, et P. Vaheri ütlused on vastuolulised ja ebajärjekindlad ning seetõttu mitteusaldusväärsed, mistõttu kohtud oleksid pidanud need tõendite kogumist välja jätma. P. Vaheri ütlused ei ole kasutatavad ka seetõttu, et kaitsjatel ja süüdistataval A. Kalmeril puudus võimalus P. Vaherit küsitleda. Kuivõrd A. Kalmerit süüdimõistvad kohtuotsused tuginevad määravas ulatuses vaid P. Vaheri ütlustele, siis on oluliselt rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 punkti 3 alapunktis d) sätestatud õiglase kohtupidamise miinimumnõuet.

7.5 Kui võistlevas kohtumenetluses on kaitsjal tekkinud kahtlus jälitustoimingu seaduslikkuses ja ta taotleb kohtult seaduslikkuse kontrollimist, on kaitsja taotluse rahuldamata jätmise ja jälitustoiminguks loa andmise määruse välja nõudmata jätmisega kohtu poolt oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust, täpsemalt kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Maakohus oleks pidanud tuvastama jälitustoimingute tegemise seaduslikkuse. Kassatsioonis leitakse, et teabesalvestus peab olema obligatoorselt kohtuliku uurimise esemeks. Kuivõrd maakohus pole KrMS § 15 lg 1 nõudeid eirates enamikku teabesalvestustest uurinud, siis on ta oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Sellest tulenevalt tuleb jälitustoimingute protokollid jätta tõendikogumist välja.

7.6 Ringkonnakohus ei avaldanud maakohtus uuritud tõendeid, mistõttu on ta rikkunud KrMS § 15 lg 2 p 2 nõudeid, mille kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud.

8. R. Pärna kaitsja kassatsioonis taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a kohtuotsuse osalist tühistamist ja R. Pärna õigeksmõistmist KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi. Samuti taotletakse kohtuotsuse muutmist R. Pärnale KarS § 184 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistuse osas. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

8.1 Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis annaksid alust tunnistada R. Pärn süüdi KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kriminaalasjast on kõrvaldatud politseiauto raadio vahendusel talletatud R. Pärna ning politseiametnike E. J. ja M. K. omavahelise vestluse salvestis kui ainus seda kuritegu kinnitav objektiivne tõend. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et salvestis kui tõend ei ole oluline ja R. Pärna süü on tõendatud tuginedes teistele tõenditele.

8.2 Mõistes R. Pärnale karistust KarS § 184 lg 2 p 2 järgi on maakohus jätnud arvestamata süüdistatava käitumise pärast kuriteo toimepanemist. Maakohtu otsuses ei ole põhjendatud, miks oli R. Pärnale vaja mõista prokuröri poolt taotletust raskem karistus. Maakohus on raskema karistuse mõistmisega väljunud võistlevuse printsiibi raamidest. Kaitsja arvamuse kohaselt ei ole R. Pärn selline isik, kelle suhtes tuleb vältimatult kohaldada reaalset vabaduskaotuslikku karistust.

8.4 R. Pärna poolt toimepandud samaliigilisi kuritegusid arutati erinevates kohtumenetlustes ja erinevate kuritegude eest määrati iseseisvad karistused, millega halvendati R. Pärna olukorda seeläbi, et kohtuotsuste kogumis mõistetud liitkaristus on raskem kui oleks võinud olla ühe kohtuotsusega mõistetud karistus.

9. Prokurör leiab kassatsioonivastustes, et Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a kohtuotsused on seaduslikud. Kassatsioonivastustes analüüsib prokurör üksikasjalikult kassatsioonide väiteid, leides, et maa- ja ringkonnakohus ei ole ei A. Kalmeri ega R. Pärna süüküsimuse lahendamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega ole oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kassatsiooni piiridest väljudes Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a kohtuotsuse põhistatust (I), peatub jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollimisel (II) ja jälitustoimingu protokolli kohtulikul uurimisel (III) ja vaeb seejärel R. Pärna süüditunnistamist KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi (IV). Kassatsiooni piiridest väljudes käsitleb Riigikohtu kriminaalkolleegium ka P. Vaherile kriminaalasja läbivaatamise piiride laiendamise vajalikkust (V), DNA eksperdiarvamusse puutuvat (VI), samuti narkootiliste ning psühhotroopsete ainetega seotud kuritegude tõendamisega seonduvat (VII) ja võtab lõpuks seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (VIII).

I

12.1 KrMS § 352 lg 6 alusel esitatud kassatsioonide piiridest väljudes leiab kolleegium, et Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a kohtuotsused A. Kalmeri ja R. Pärna süüdimõistmises ja karistamises vastavalt KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04 - RT III 2004, 17, 208). Kolleegium on seisukohal, et mitme süüdistatavaga ja paljude kuritegudega kriminaalasjas tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks igale üksikule süüdistatavale omistatud eraldiseisvad kuriteod. Ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt.

12.2 Kolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a süüdimõistev kohtuotsus nendele nõuetele ei vasta. A. Kalmerile ja R. Pärnale esitatud süüdistusaktist nähtuvalt on neile KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel omistatud erineval arvul erinevaid kuritegusid, mille tõendatus peab KrMS § 312 p-de 1 ja 3 kohaselt olema kohtuotsuses eraldi analüüsi esemeks. Maakohtu otsuses on aga selle asemel piirdutud vaid tõendite loetlemisega nende sisu refereerides, seostamata neid konkreetse süüdistatava ja talle omistatud üksikute kuritegudega. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt  Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06 - RT III 2006, 44, 369; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 - RT III 2004, 10, 119). Et Pärnu Maakohtu otsuse alusel ei ole arusaadav, milliste tõendite alusel on kohus lugenud tõendatuks üksikud A. Kalmerile ja R. Pärnale KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi inkrimineeritud kuriteod, siis ei ole Riigikohtul võimalik ka vastata kassatsioonides esitatud etteheidetele, et kohtud on A. Kalmerit ja R. Pärna nimetatud sätete alusel süüdi tunnistades muuhulgas tuginenud lubamatutele tõenditele, rikkudes seeläbi oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

II

13.1 Kolleegium nõustub A. Kalmeri kaitsjate kassatsiooni väidetega puutuvalt süüdistatavate suhtes kohtueelses menetluses läbi viidud jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollimisse. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on A. Kalmeri kaitsjad esitanud maakohtu istungil taotluse kontrollida A. Kalmeri suhtes teostatud jälitustoimingute - andmete kogumine üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta ja tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine, -vaatamine ja salvestamine - läbiviimise seaduslikkust, paludes maakohtul selleks välja nõuda vastava jälitustoimiku. Maakohtu istungiprotokolli kantud määrusest nähtuvalt jättis kohus nimetatud taotluse rahuldamata (III kd, lk 43-44).

13.2 Jälitustoimingute (KrMS 3. ptk 8 jagu) näol on tegemist spetsiifiliste tõendi kogumisele suunatud menetlustoimingutega, mida iseloomustab eelkõige nende teostamise varjatus jälitustoimingutele allutatud isikute eest. Jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava toimingu suhtes võib riivata põhiõigusi intensiivsemalt kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine. Tõenduslikust aspektist tähendab jälitustoimingu salajasus, et süüdistatav saab tema kohta sel viisil kogutud tõenditest teadlikuks alles pärast konkreetse toimingu teostamist, millest tulenevalt on tal takistatud KrMS §-s 34 loetletud õiguste realiseerimine. Kindlustamaks jälitustoimingu salastatust on jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud teave ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave, välja arvatud teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut, tunnistatud riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 mõttes riigisaladuseks, millele juurdepääsuõigus on piiratud. Jälitustoiminguga kaasneda võivast põhiõiguste riivest kantuna on seadusandja kehtestanud ka garantiidesüsteemi, mille keskseks osaks on KrMS §-des 116, 118 ja 119 loetletud iseäranis intensiivselt põhiõigusi riivavate jälitustoimingute teostamise lubatavus üksnes KrMS § 114 sätestatud korras väljastatud eeluurimiskohtuniku loa alusel. Jälitustoimingu kirjeldatud eripäraga on põhjendatav ka KrMS §-s 111 sätestatu, mille kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Tsiteeritud sättest järeldub, et erinevalt muudest tõendi kogumise viisidest toob mistahes jälitustoimingu käigus toimunud seaduserikkumine endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse.

13.3 KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, leiab kolleegium, et erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kohus võib süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille saamise seaduslikkust pole süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida. Seega lasub kohtul vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Mõistagi tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust kontrollides tagada seda puudutavate dokumentide kui riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb jälitustoimiku materjali avaldamise keeld kohtulikul arutamisel. Kujundanud jälitustoimiku pinnalt oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel siiski avaldada. Kohtu sellekohase järelduse avaldamine kohtumenetluse pooltele peab nähtuma istungiprotokollist ning vajaduse korral ka kohtuotsusest. Eelöeldu ei välista enesestmõistetavalt jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul.

13.4 Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et jättes rahuldamata A. Kalmeri kaitsjate taotluse kontrollida kohtueelses menetluses süüdistatava suhtes teostatud jälitustoimingu seaduslikkust, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

III

14.1 Kolleegium ei nõustu seevastu A. Kalmeri kaitsjate kassatsioonis esitatud väitega, et jälitustoiminguga saadud tõendiks saab olla vaid teabesalvestis, mida kohus peab vahetult uurima, mitte aga jälitustoimingu protokoll. Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt võib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses süüküsimuse lahendamisel tugineda vaid nimetatud sättes loetletud tõendiliikidele. Seega on seadusandja isiku süüd puudutavate asjaolude tuvastamisel otsustanud nn range tõendamismenetluse kasuks, mida iseloomustab lubatud tõendiliikide ammendav loetelu. Teave kuriteo asjaolude kohta, mis ei ole protsessuaalselt vormistatud KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendiliikide kujul, pole menetlusõiguslikult lubatav. Seevastu kriminaalmenetluslike asjaolude selgitamiseks on seadusandja näinud KrMS § 63 lg-s 2 ette nn vaba tõendamismenetluse, mis tähendab, et menetlejad ega kohtumenetluse pooled pole seotud seaduses sätestatud tõendiliikidega. Kui range tõendamismenetluse põhimõtetest tuleneb ühelt poolt, et süü üle otsustades võib kohus tugineda üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidele, siis teiselt poolt järeldub sellest ühtlasi, et kohus võib kriminaalasja lahendamisel otsuse rajada kõigile osundatud sättes nimetatud tõenditele.

14.2 KrMS § 63 lg 1 nimetab muu hulgas eraldi tõendiliigina ka jälitustoimingu protokolli. Kolleegium märgib, et KrMS § 113 lg 4 kohaselt lisatakse jälitustoimingu protokollile jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis või muu teabetalletus üksnes vajadusel. Kolleegium loeb selles osas asjakohatuks kaitsjate kassatsiooni viited Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasematele otsustele, milles loeti jälituse erandtoimingu puhul tõendiks just selle toimingu tulemina saadud tehnilist teabesalvestust. See praktika kujunes kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) kehtivuse ajal. KrMK § 48 lg 2 luges, erinevalt käesoleval ajal kehtivast KrMS § 63 lg-st 1, tõendiks just jälitustegevusega saadud foto, filmi, heli-, video või muu teabesalvestuse, mitte aga selle põhjal koostatud protokolli (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-110-04 - RT III 2004, 38, 384). Et aga käesolevas kriminaalasjas jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 63 lg 1 sätestas jälitustoimingu tulemina vormistatava tõendiliigina jälitusprotokolli, siis peab kohtuliku uurimise esemeks olema eeskätt jälitustoimingu protokoll. Seega polnud kohtul ühtki takistust võtta kohtuotsuse tegemisel aluseks teiste tõendite kõrval ka A. Kalmeri suhtes teostatud jälitustoimingute - andmete kogumine üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta ja tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine, -vaatamine ja salvestamine - põhjal koostatud jälitusprotokolle.

14.3 Kolleegium märgib, et eelöeldu ei välista siiski jälitustoimingu protokolli kui tõendi usaldusväärsuse vaidlustamist kohtulikul arutamisel. Nimelt nähtub KrMS §-dest 117 ja 118, et A. Kalmeri suhtes läbi viidud jälitustoimingute vahetuks tulemiks saab olla eelkõige teabesalvestis. KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud jälitusprotokoll kujutab endast seega konkreetse teabesalvestise üleskirjutust. Nii sätestab näiteks KrMS § 118 lg 2 otseselt, et salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel salvestatud teabest kantakse jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa. Eeltoodust järeldub aga samuti, et jälitusprotokolli vastavust tehnilisele teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, kuna olles viimase pinnalt koostatud nn tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksimuste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kolleegium on seisukohal, et kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast.

IV

15. Puutuvalt R. Pärna süüdimõistmisse KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi märgib kolleegium järgmist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus kassatsioonikohtuna tuvastada faktilisi asjaolusid, vaid on KrMS § 362 p-st 2 tulenevalt kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontrolli raames pädev üksnes kontrollima, kas menetlusõigusest on kinni peetud ka tõendite hindamisel. Kolleegium leiab, et kohtud on R. Pärna KarS § 25 lg-te 1 ja 2 ning § 298 lg 2 järgi süüdi tunnistades põhjendatult tuginenud eeskätt tunnistajate E. J. ja M. K. ütlustele ning R. Pärna ja P. Vaheri omavahelist mobiiltelefonivestlust kajastavale jälitusprotokollile, mille seaduslikkust ega usaldusväärsust kohtumenetluse pooled kohtulikul arutamisel ei vaidlustanud. Et kohtud on nimetatud tõendite põhjal suutnud tuvastada kõik R. Pärnale omistatud kuriteo tunnustele vastavad faktilised asjaolud, siis on ainetu tema kaitsja kassatsiooni väide, nagu pidanuksid kohtud veel täiendavalt uurima R. Pärna ning politseiametnike E. J. ja M. K. omavahelise vestluse salvestist, mis talletati politseiauto raadiojaama kaudu, kuid mida salvestise arhiveerimise tähtaja möödumise tõttu polnud võimalik kriminaalasja juurde võtta. Kohtud on põhjendanud ka otsuse tegemisel aluseks võetud tõendite usaldusväärsuse eelistusi ning sellest ei nähtu, et kohtud oleks rikkunud KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Kolleegium on samuti seisukohal, et kohtute siseveendumuse kujunemine R. Pärna nimetatud osas süüdi tunnistades on otsuste põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Seoses R. Pärnale nimetatud sätete järgi mõistetud karistusega leiab kolleegium, et kuigi maakohus mõistis R. Pärnale karistuse alla KarS § 298 lg 2 sanktsiooni alammäära ja jättis selle kohtuotsuses põhjendamata, puudus ringkonnakohtul KrMS § 340 lg-st 4 tulenevalt seaduslik alus mõistetud karistuse muutmiseks. Seega ei anna R. Pärna kaitsja kassatsioonis esitatud väited alust kohtuotsuste muutmiseks ega tühistamiseks. Kuivõrd kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tuleb käesolev kriminaalasi tagastada esimese astme kohtule uueks arutamiseks R. Pärnale omistatud muudes kuritegudes, siis ei pea kolleegium vajalikuks peatuda tema kaitsja kassatsioonis tõstatud küsimustel, mis puudutavad R. Pärnale mõistetud liitkaristust.

V

16. KrMS § 352 lg 6 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kuigi P. Vaher ei ole maakohtu otsust enda süüdimõistmises ja karistamises apellatsiooni- ega kassatsioonikorras vaidlustanud, leiab kolleegium, et Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a otsus tuleb käesoleva otsuse p-des 12 ja 17 märgitud põhjustel tühistada ka tema osas. Kolleegium arvestab seejuures ka asjaoluga, et A. Kalmerit ja R. Pärna süüdistatakse narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises grupis koos P. Vaheriga, mistõttu kooskõlas Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 (RT III 2000, 16, 169, p 13) ja kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-18-08 (RT III 2008, 25, 166, p 13) tuleb vältida ühes ja samas kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes. Tulenevalt maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest ja kasutades KrMS § 352 lg-s 6 sätestatud Riigikohtu õigust väljuda kassatsiooni piiridest, peab kriminaalkolleegium käesoleval juhul põhjendatuks laiendada kriminaalasja läbivaatamise piire ka P. Vaherile ja kõigile KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi inkrimineeritud kuritegudele. Seega tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a kohtuotsused ka P. Vaheri süüdimõistmises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

VI

17.1 Kohtupraktika ühtlustamiseks peab kolleegium esitatud kassatsioonide piiridest väljuvalt vajalikuks selgitada ka DNA ekspertiisi eksperdiarvamusse puutuvat. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on menetleja käesolevas asjas tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks määranud ka DNA ekspertiisi. Eksperdile on esitatud kaks küsimust. Esiteks, kas ekspertiisiks esitatud pulbrilisel ainel või selle pakendil on R. Pärna DNA, ning teiseks, kas ekspertiisiks esitatud esemetel (kindad, paberkott jm) on R. Pärna, P. Vaheri või A. Kalmeri DNA-d. Menetleja määruse põhjal on Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus koostanud ekspertiisiakti nr GE-4524-04/9392 (II kd, lk 37-40).

17.2 Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli. Käesolevas kriminaalasjas koostatud DNA ekspertiisi aktis nr GE-4524-04/9392 on lühidalt märgitud DNA analüüsiks kasutatud meetodid, kuid täielikult on jäetud näitamata nende meetodite kasutamise põhjal saadud tulemused, mis on DNA ekspertiisi uurimusliku osa lahutamatu lüli, sest eksperdiarvamus ise rajaneb ainuüksi nendele. Seetõttu ei ole arusaadav, milliste andmete alusel on ekspert teinud süüdistatavaid puudutavad järeldused. Kolleegium on seisukohal, et kirjeldatud kujul ei vasta ekspertiisiakt KrMS § 107 lg 3 p-de 1 ja 2 nõuetele, muutes selles esitatud eksperdiarvamuse kohtukõlbmatuks tõendiks arvamuse kontrollimatuse tõttu. Kohtukõlbmatule tõendile tuginemine otsuse tegemisel moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes.

17.3 Vaatamata eelöeldule peatub kolleegium täiendavalt ka kõnealuse ekspertiisiakti arvamuslikul osal. Vastusena menetleja küsimustele (vt ülal p 17.1) on ekspert märkinud valdavalt, et: "/--/ analüüsiks võetud proovid on segaproovid, milledes sisalduv bioloogiline materjal pärineb enam kui ühelt inimeselt. Nende segaproovide analüüsil saadud tulemuste alusel ei saa kindlalt välistada P. Vaherilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides. Saadud tulemuste alusel ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi R. Pärnalt ja/või A. Kalmerilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovides" (eksperdiarvamuse p-d 3-7).

17.4 Kolleegium märgib, et Riigikohtu senises praktikas on põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 1997. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-121-97 - RT III 1998, 1, 7). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Kolleegium märgib, et käesolevas kriminaalasjas koostatud ekspertiisiarvamuses toodud ja eelpool tsiteeritud vastus - "/--/ ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi R. Pärnalt ja/või A. Kalmerilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovides" ja "ei saa kindlalt välistada P. Vaherilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides" - ei ole siiski käsitatav ka tõenäoliku eksperdiarvamusena, kuna selles ei sisaldu ühtegi järeldust.

VII

18. Et käesolev kriminaalasi tuleb kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste tõttu osaliselt tagastada esimese astme kohtule uueks arutamiseks, siis märgib kolleegium täiendavalt järgmist. Kolleegium kordab oma varasemas praktikas väljendatud seisukohta, et tõendamise seisukohalt ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegudes obligatoorne nimetatud aine olemasolu tuvastamine eksperdiarvamusele tuginedes, vaid selleks on kasutatavad kõik kriminaalmenetluses lubatavad tõendiliigid. Seega on kuriteo tunnuste tuvastamine süüdistatava käitumises võimalik ka juhul, kui käideldud ainet ei ole õnnestunud kätte saada (vt  Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. aprill 2002. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-51-02 - RT III 2002, 14, 158 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2003. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-03 - RT III 2003, 25, 251). Ühtlasi osutab kolleegium oma varasemas praktikas kujunenud seisukohale, et kui süüdistatav kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja jätta küsimustele vastamata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema eeluurimisel antud ütlused, kuid kasutades neid kohtuotsuse tegemisel peab kohus täiendavalt arvestama Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 §-st 3(d) tulenevate piirangutega. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on nimetatud sätet kohaldades asutud seisukohale, et süüdistuse tuginemine kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida andnud isikut ei ole süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, rikub Konventsiooni art 6 garantiisid (lahend Luca v. Itaalia 27. 02. 2001). Seejuures ei tule "tunnistaja" all art 6 §-s 3(d) tähenduses mõista ainult tunnistajat selle mõiste otseses tähenduses, vaid ka kaassüüdistatavat, kes annab ütlusi teise kaassüüdistatava vastu. Seega võib kohus avaldada kohtulikul arutamisel ütluste andmisest keeldunud isiku ütlused, kuid süüdistatava suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-98-02, p 7 - RT III, 2002, 26, 300 ja asjas nr 3-1-1-127-06 p 9 - RT III 2007, 11, 86).

VIII

19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium täielikult Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a otsused A. Kalmeri süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning P. Vaheri süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Samuti tühistab kriminaalkolleegium nimetatud kohtuotsused osaliselt R. Pärna süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning talle liitkaristuse mõistmise ja menetluskuluna ekspertiisitasude väljamõistmise osas. Tühistatud osas saadab Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasja Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks. Muus osas, s.h Raimond Pärna süüditunnistamises ja karistamises KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a otsused muutmata. Kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe