Jälitustegevuse õiguse areng

Jälitustegevuse õiguse areng algas 17.sajandi lõpus, kui Pariisis loodi modernne politseiaparaat. Aastaks 1770 oli Pariisis arenenud kaasaegsele kriminaaljälitusele omane politsei jälituse süsteem. Saksamaa ja Suurbritannia jälitustegevust reguleerivad õigusaktid ja teostavad politseiasutused kujundati 19.sajandi algupoolel, suuresti Prantsusmaa politsei jälitustegevuse eeskujul. Ameerika Ühendriikide jälitustegevuse areng algas 19.sajandi teisel poolel ja peamiselt võeti eeskuju Suurbritannia politsei kriminaalpolitsei üksustest. Oluline arenguetapp algas 1908.aastal, kui loodi Föderaalne Juurdlusbüroo, mille tegevus oli järgnevate aastakümnete jooksul Ameerika Ühendriikide jälitustegevuse peamine eestvedaja. Peale II maailmasõda oli jälitustegevus Euroopas madalseisus, peamiselt natsistiku Saksamaa ja Nõukogude Liidu jälitustegevuse kasutamise tõttu poliitilistel eesmärkidel. Uus etapp algas Lääne Euroopas 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel, mida nimetatakse ka „amerikaniseerumiseks“. Toimus USA ja Lääne- Euroopa politseiasutuste koostöö tihenemine, eriti narkokuritegevuse vastu võitlemisel (Fijnaut, Marx 1995: p.2-15).

Eesti Politsei taasloomisel 1.märtsil 1991.a säilitati suuresti olemasolev, Nõukogude Liidu ajal arendatud kriminaaljälitus. 1990. aastate lõpust tulid Eesti jälitustegevusse üha rohkem USA, Lääne Euroopa ja Skandinaavia mõjutused, sest mitmed kriminaalpolitsei juhtivad ametnikud said osaleda nende riikide täiendkoolitustel.

Jälitustegevuse taktika, metoodika ja jälitustegevuse õiguse areng on tihedas seoses organiseeritud kuritegevuse arenguga. Nimetatut kinnitab Saksamaal 1992.a jõustunud organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse seadus Gesetz zur Bekämpfung der organisierten Kriminalität, mis laiendas jälitustegevuse võimalusi ning oli otseselt tingitud 1980ndate lõpus toimunud organiseeritud kuritegevuse tugevnemisest (Ross 2007: 508).

Eestis on 1993.a organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse ja nn jälituslike erimeetmete kasutusvõimaluste laiendamise vahekorda seoses operatiiv-jälitustegevuse seaduse eelnõuga käsitlenud riigikohtunik E. Kergandberg (Kergandberg 1993: 132).

Hollandis täiendati oluliselt jälitustegevuse õigusakte 1997. aastal. Nimetatud arengu tingisid 1995.a Hollandi parlamentaarse komisjoni poolt tuvastatud rikkumised kriminaalpolitsei varioperatsioonide läbiviimisel võitluses organiseeritud kuritegevusega, mille üle kontroll puudus (Field, Pelser 1998: 95). 

Kuritegevuse areng ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika arvestamine nõudis ka jälitustegevuse õiguse arengut, mille heaks näiteks on Ühendkuningriigis 2000.a vastu võetud Regulation of Investigatory Powers Act (RIPA), mis põhjalikult reguleerib jälitustegevust (RIPA 2000). Inimallikatega seotud jälitustegevuse täpsemad reeglid kehtestas seejärel Ühendkuningriigi Siseministeerium 2000.a RIPA alusel kehtestatud tegevusjuhises Covert Human Intelligence Sources Code of Practice, mille kohaselt  antakse nõuanded, kuidas lubada ja juhtida varjatud inimallikatega seotud tegevust (Covert human intelligence 2000: 4.10).  Siinkohal võib täheldada, et Eestis on täpsemaid juhiseid antud asutuste siseste aktidega kinnitatud jälitustegevuse juhendites (Politsei jälitustegevuse kord 2004).

Õiguskaitseasutuste info kogumine on Ameerika Ühendriikides otsustavalt muutunud pärast 11.septembril 2001.a toimunud terrorirünnakuid. Seoses vajadusega laiemalt informatsiooni jagada ning tõsta terrorismivastase info kogumise kvaliteeti on läbi viidud  reformid, mis toetavad erinevat liiki kuritegude tõkestamist. Arendades luurepõhist lähenemist ( ingl k Intelligence-Led-Policing) ja kriminaalinfo jagamist on kõigi tasemete õiguskaitseasutused alustanud kriminaalinfo kogumise üle vaatamist (Carter 2005: 1). Tehnoloogia arenguga on plahvatuslikult kasvanud nii teabe edastamise kui ka teabevahetuse jälgimise võimalused. Terrorirünnakud 11. septembril 2001 USAs ja 13. juulil 2005 Londonis tegid korrektiive põhiõiguste kaitse ja julgeoleku vahekorras. Sellest tulenevalt peab õiguslik regulatsioon konkreetses ajas ja ruumis püüdma saavutada tasakaalu eri väärtuste vahel (Lõhmus 2008: 462).

Jälitustegevuse vajalikkust on rõhutanud ka 2003.a ametis olnud Keskkriminaalpolitsei juht A. Anvelt märkides, et kriminaalluure on igal juhul terves maailmas kriminaalpolitsei menetlusväline tulevik, sest organiseeritud kuritegevus muutub kogu aeg varjatumaks (Anvelt 2003: 9). 

Euroopa Nõukogu 20.04.2005.a soovituses nr10 “Eriuurimismeetodid seoses raskete kuritegudega, s.h terroritegudega” märgiti, et eriuurimismeetodid (mis on jälitustoimingud Eesti õiguse kohaselt) on prioriteetne ala Euroopa Nõukogu õigusalases tegevuses terrorismi vastu. Soovituses märgiti, et eriuurimismeetodite kasutamine on jõuline vahend võitlemaks kuritegevuse tõsiste vormide vastu (Recommendation 10/2005).

21.detsembril 2007.a toimunud Eesti ühinemine Schengeni ruumiga on tõstnud Eestis aktuaalseks piiriülese jälitustegevuse ja jälitusinfo vahetamise õiguslike aluste teema. 

Taasiseseisvunud Eesti Põhiseadusega kooskõlas oleva jälitustegevuse õiguse arengu võib jagada 3 etappi:
I etapp. 18.03.1994 – 01.07.2004, kui jälitustegevust reguleeris jälitustegevuse seadus [JätS 1994].  Samaaegselt koos jälitustegevuse seaduse jõustumisega jõustus ka kriminaalmenetluse koodeks § 48 lõige 2 täiendus, mille kohaselt võivad kriminaalasjas kogutud faktilised andmed olla täiendavalt (s.o lisaks varem lubatud tõendivormidele) tõendiks ka siis, kui nende vormiks on jälitustegevusega saadud foto, film, heli-, video- või muu teabesalvestus, dokument või asi;
II etapp. 01.07.2004 - 30.06.2009
Kriminaalmenetluse seadustiku jõustumisega 1.juulil 2004.a reguleeriti kriminaalmenetlusega seotud jälitustegevus kriminaalmenetluse seadustikus ning kriminaalmenetlusevälist ja ennetavat jälitustegevust reguleerib jälitustegevuse seadus.

III etapp. Kolmas etapp peaks planeeritavalt algama 01.07.2009, kuid algusaeg sõltub Riigikogus vastu võetavast seaduseelnõust „SE 286 Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus“. Muudatustega viiakse jälitustegevuse normid kriminaalmenetluse seadustikku ja osaliselt politseiseadusesse ja teistesse eriseadustesse ning jälitustegevuse seadus kaotatakse.