I osa tekst on refereeritud Leimann, J., Skärvad, P.-H., Teder, J,. 2003.a raamatust "Strateegiline juhtimine"

1.1 Strateegilise juhtimise olemus ja tähtsus

Organisatsiooni strateegiline juhtimine seisneb strateegia väljatöötamises, elluviimises, kontrollimises ja hindamises. Strateegia väljatöötamisele eelneb organisatsiooni välis- ja sisekeskkonna analüüs (vt joonis).

Joonis Strateegilise juhtimise põhimõtteline skeem. Allikas: Leimann jt 2003

Strateegiat käsitletakse ja defineeritakse mitmeti. Mõnel juhul on strtateegiat käsitletud kui üldist kirjeldust käitumisest ja astutavatest sammudest, mille abil organisatsioon kavatseb oma eesmärgid saavutada.

Strateegia käsitlemiseks on veel järgmised võimalused:

1) strateegia kui perspektiiv – starteegia tugineb missiooni ja visiooni määratlemisel;

2) strateegia kui positsioon – langetatakse teatud põhiotsused, kuidas end tegevusharus positsioneerida;

3) strateegia kui plaan – määratletakse tegevuse eesmärgid ja püütakse need läbimõeldud tegevuse läbi saavutada;

4) strateegia kui tegevusmall (patterns of action) – otsustatakse kuidas toimida, vastavalt tagasisidele viiakse sisse korrektsioone. (Leimann jt 2003)

Leimann (2003) väidab, et strateegia kujutab endast pikaajaliste eesmärkide saavutamise põhiteede ja tegevuspõhimõtete kogumit, mis on organisatsiooni arengu juhtimise aluseks. Organisatsiooni juhtkond vajab strateegiat selleks, et juhinduda sellest organisatsiooni juhtimisel ja teha põhjendatud, omavahel tihedalt seotud otsuseid, eriti kui tuleb valida võimalike alternatiivsete tegevuskavade vahel. Organisatsiooni strateegia hõlmab organisatsiooni kõiki olulisi funktsioone ja allüksusi ja ta peaks tagama, et organisastioonis langetatavad otsused on omavahel kooskõlas. Strateegia kavandamine ja elluviimine on juhtimise olulised funktsioonid. Hea strateegia ja selle edukas elluviimine on kõige usaldusväärsemad signaalid, et organisatsiooni juhitakse hästi.

Läbimõeldud strateegiline planeerimine ja juhtimine annavad organisatsioonile järgmised eelised:

1) organisatsioonil on selged eesmärgid, teatakse, mida tahetakse teha ja saavutada;

2) strateegilise planeerimise käigus selguvad tegevusharu ja laiema tegevuskeskkonna arengutendentsid, saadakse teadlikuks ähvardavatest ohtudest ja leitakse uusi võimalusi;

3) kujunevad eeldused ressursside kontsntreerimiseks kõige tähtsamatesse valdkondadesse ning kooskõlastatud tegutsemiseks;

4) lihtsam on tagada organisatsiooni tegevuse järjepidavus.