Kogukonnale suunatud tegevusfilosoofia (Community policing, edaspidi COP) hakkas tugevasti kanda kinnitama varastest 1970- ndatest aastatest (Kelling, 1988; Moore, Trojanowicz, & Kelling, 1988; Trojanowicz & Bucgueroux, 1990).
Uute tegevusfilosoofiate esilekerkimisele ja muutusteks politseis ning politseihariduses andsid tõuke mitmed ühiskondlikud tegurid. Peamisteks siin olid probleemid, mis tekkisid 1960date lõpus Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikides ning mis olid põhjustatud levima hakanud majanduslikust ja sotsiaalsest kriisis, millele järgnesid laiaulatuslikud meeleavaldused, kuid kus rahulolematute elanikkonnagruppide ohjeldamiseks kasutati kodanike vastu nn kõva käe poliitikat (Williams & Murphy , 1990; Brodeur 2005). Poliitilistest mõjuritest muutustele oli tähtsamaks veel 1980datel lääne kultuuriruumis juurduma hakanud uus avaliku halduse kontseptsioon (New Public Management), kus avaliku sektori juhtimisse juurutati erasektori juhtimistehnikaid ja turupõhimõtteid.

New Public Management (edaspidi NPM) kaudu tulid aega-mööda erinevate riikide politseipraktikatesse kasutusele sellised avaliku halduse mõisted nagu seda on tulemusjuhtimine, teeninduskvaliteet, organisatsiooni paindlikkus, detsentraliseeritus, osalusdemokraatia, elanikkonna usaldus jne.

Laitinen (2000: 10-36) kirjutab, et 1970ndatel hakati mitmel pool Euroopas ja USAs ellu viima projekte, et kuritegevust tõhusamalt kontrollida. Nt n-ö team-policing-projektid, kus keskenduti kodanikega koostööle ja lähtuti põhimõttest, et info omamine tõhustab politseitööd. Kogukonnaga koostööle suunatud n-ö lähipolitsei põhimõtteid rakendati ka Inglismaal, Rootsis, Norras, Hollandis. Virta (2000: 58-61) sõnul kasutatakse kogukondlikku korrakaitsestrateegiat rakendavat politseid ühiskonna vastuseisu murdmiseks (radikaalkriminoloogid), et suurendada politseile poolehoidu ja tagada sotsiaalne kord. Oluline on siinjuures ka see, et politsei ja kogukonnavahelistes suhetes on koostöös tähtsal kohal ka kogukonna kontroll politsei tegevuse üle. Vasakrealistid tähtsustavad kogukondlikke ennetustegevusi ja abinõusid. Skeptilis- pluralistlik lähenemisviis keskendub pigem politsei ja kogukonnavaheliste suhete n-ö lammutamisele ning ei usu ametlike algatuste ja strateegiate edusse. Näiteks 1980-ndate aastate Morgani uuring kohalike komiteede kohta, kus ta uuris infovahetust, liikmeskonna esindatust, vastastikuse mõju iseloomu, koostöökogemusi jmt. 1990-ndate aastate alguses viitab ta juba välja kujunenud võrgustikele.

COP tegevusfilosoofia võttis kasutusele detsentraliseeritud ja kontaktidele suunatud töövormid, milleks olid kohtumised elanikkonnaga, piirkonnapolitseinike programmid, rahuloluuuringud, kuritegevuse uudiskirjad, samuti motoriseerimata patrullid (jalgsi, jalgratta, jms patrullid). COP käsitluses said oluliseks informatsiooni levitamine ja probleemide lahendamisele suunatus (Skogan & Hartnett, 1997).

Virta (2000: 67) märgib, et kogukonnakeskne politseitegevuse strateegia (sh nn lähipolitseitegevus) lähtub põhimõttest, et „politsei organiseerib piirkondlikku kohalikku koostööd ning et on olemas kogukond, kus tegevus aset leiab ... Kogukonda käsitletakse siin sotsiaalselt homogeense üksusena geograafilises piirkonnas. Näiteks Põhjamaades käsitletakse lähikeskkonda n-ö ideaalmudelina, kus inimesed üksteisest tunnevad ja üksteisest hoolivad". Kogukond võtab ise vastutuse oma turvalisuse eest. Kogukonnakeskse strateegia üks põhimõtteid on ka hoolitseda (politsei)teenuste ühtlase jaotumise eest (Laitinen 2000: 28).

Willard M. Oliver, kes on põhjalikult käsitlenud kogukonnale suunatud politseitöö kontseptsiooni raamatus "Community-Oriented Policing: A Systemic Approach to Policing" toob kolm olulist politseitegevuse strateegiat, mida kogukonnakeskne (COP) tegevusfilosoofia endas kannab, need on järgmised: strateegiliselt orienteeritud /strategic-oriented policing (SOP)/; naabruskonnale orienteeritud /neighborhood-oriented policing (NOP)/ ja probleemile orienteeritud /probleem-oriented policing (POP)/. Strateegiliselt orienteeritud mudel tugineb patrullimisele ja n-ö jõu näitamisele kuriteoohtlikes piirkondades. Probleemile orienteeritud strateegia käsitleb kogukonnaga koostöös probleemide lahendamist näiteks SARA mudeli abil. (SARA on akronüüm sõnadest Scanning, Analysis, Response, Assesment, eesti keeles: selgitamine, analüüs, vastumeede, hindamine). Naabruskonnale orienteeritud mudel hõlmab lisaks eri komisjonidele ja nõukogudele, kus politsei koos kogukonnaga osaleb (nt alaealiste komisjon või KOV korrakaitse või turvakomisjonid) ka passiivsemaid koostöövorme (naabrivalvet ja nt hinnaliste asjade nummerdamist, et neid varguse korral ära tunda ja kätte saada).

Samas võib kogukonnakesksete strateegiatena käsitleda ka näiteks Suurbritannia politsei n-ö rahvuslikust infomudelist NIM n-ö välja kasvanud ILP (intelligence-led policing) mudelit, mille peamine eesmärk on kuritegeliku maailma mõjutamine info kogumise, tõlgendamise, analüüsimise ja vajalikele otsustajatele edastamise baasil. Näiteks politseinik kogub kuritegelike jõukude kohta infot, seda analüüsitakse ning n-ö jõugu ninamehed pannakse vangi, et vähendada nende mõju grupile ja ühtlasi vähendada seeläbi ka kuritegevust.

Bullock (2006) väidab, et probleemikeskse politseitöö eesmärk on vähendada kuritegevust ja säilitada korda, k.a. muude juhtumite lahendamine, nt laste kadumine, liiklusõnnetused. Oluline on muuta tingimusi, mis soodustavad kuritegevuse korduvaid probleeme, sh

nt kõrtsikaklused, narkourkad jmt. Oluline on otsida partnereid ja luua partnerlussuhteid.

Mida tähendab probleemikeskne strateegia?

Bullocki (2006) sõnul on probleemi lahendusprotsess järgmine: probleemi identifitseerimine, analüüsimine, vastumeetme määramine, tagajärgede hindamine (Goldstein 1979, 1990), vahendite ja tehnikate määratlemine, individuaalsete intsidentide süstematiseerimine (eesmärgistamine, nt sama probleemiga helistavad kodanikud). Ta ütleb, et kõige olulisem on lahendada probleeme, mis on: paljude arvates suur probleem ja põhjustab suurt majanduslikku kahju, tekitab kõige rohkem ebakindlust, hirmu, mille tase väga kõrge võrreldes teiste piirkondadega, millel on negatiivne arengutrend, mis on kontsentreerunud teatud kohtadele ja/või alale; mida on kergem ennetada, mis on suunatud sageli ohvriks langevatele isikutele või gruppidele, mis on sõlmprobleemid, millele tavalised meetmed ei ole mõjunud, kus on ennustatav sarnaste probleemide tulv.

Samas on tegelikult paljud kogukondliku strateegia (COP) elemendid sama vanad kui tänapäeva politseisüsteemid. Politseitegevuse arendajana tuntud omaaegne Inglismaa peaminister sir Robert Peel on rõhutanud politsei ennetava töö tähtsust juba sel ajal, kui Londoni metropolipolitsei (London Metropolitan Police) 19. Sajandi alguses loodi (Metropolitan Police Act 1829) (Politseiõpik „Lähipolitsei kui lähenemisviis", 2000).

Politseitegevuse põhimõtted, mis Peel 19. sajandi alguses esitas, korduvad sageli peaaegu esialgsel kujul paljudes 1980 - ndate ja 1990 - ndate aastate lähipolitseitegevust käsitlevates tekstides ja ka enamus Inglismaa politseiülemate aastaaruannetes.

„Peel's Principles of Policing" aastast 1829 toob muuhulgas esile järgmised põhimõtted:
• Politsei peamine ülesanne on kuritegevust ja korrarikkumisi ära hoida alternatiivina repressiivsele tegevusele ja karistusele.
• Politsei võime täita oma ülesandeid sõltub sellest, kas ühiskond lepib politsei olemasoluga, tema tegevuse ja käitumisega, samuti politsei võimest tagada ühiskonna julgeolek ja pälvida ühiskonna lugupidamine.
• Politsei peab tagama ühiskonna soovi teha koostööd ja osaleda vabatahtlikus seaduslikkuse järelvalves.
• Politsei peab alati hoidma häid suhteid ühiskonnaga ja pidama meeles, et ta on üks osa ühiskonnast.
• Politsei efektiivsuse indikaatoriks on kuritegevuse ja korrarikkumiste puudumine, mitte niivõrd otsene politseitegevus nende saavutamiseks.

(Politseiõpik „Lähipolitsei kui lähenemisviis", 2000)
Virta (2000: 68- 80) väitel on lähipolitsei (kogukondliku politsei) strateegiate kriitika selles, et a) kardetakse, et politsei n-ö sulandub ka paljudesse teistesse, uutesse valdkondadesse ning sekkumist seni privaatsetesse sfääridesse; b) n-ö halli tsooni tekkimine, kuna kaovad piirid sotsiaalse kontrolli mõjutegurite vahel, mistõttu pole selge, kes keda kontrollib (nt naabrusvalve, kus kaob piir era- ja avaliku sfääri vahel). Lähipolitseitegevus on vähem normeeritud, kui n-ö traditsiooniline politseitegevus ehk politseinik saab otsustus- ja sunniõigust vabamalt rakendada.