Riigi üks olulisemaid põhiülesandeid on tagada oma elanike turvalisus. Tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 13 on  igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. Põhisedus märgib ka (§ 14), et  õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Sellest järeldub, et Eestis on isikute õiguste kaitse riigi institutsioonide ja KOV põhiülesandeks.  Politsei ja piirivalve seadus ütleb (§ 1, lg. 2), et politsei on täidesaatva riigivõimu institutsioon, mis kuulub Siseministeeriumi valitsemisalasse ning kelle põhiülesanneteks on avaliku korra kaitsmine, piirihalduse asjade korraldamine, merereostuse avastamine ja likvideerimine, merel otsingu- ja päästetööde korraldamine ning kodakondsuse ja migratsiooni valdkonna asjade korraldamine. Seega võib järeldada, et õiguste kaitse ja turvalisuse tagamine on riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud vastutus. Riigi põhilised funktsioonid turvalisuse tagamisel saab üldjoontes liigitada kaheks: ennetamine ja järelevalve.

Teoreetilistes käsitlustes on õiguskord ja turvalisus riigi põhiline avalik kaup või teenus, mis on inimestele sama vajalik, kui juurdepääs joogiveele, elementaarsele tervishoiuteenusele ja põhiharidusele. Turvalisusteenuse pakkumine ja jagamine peab olema usaldusväärne, ühtemoodi võimalik, võrdselt ligipääsetav ning asjakohane kõigile riigi kodanikele ja elanikele. Õiguskorda ja turvalisust saab avaliku teenusena osutada kolmel viisil:

-         riik pakub seda avaliku teenusena läbi oma institutsioonide ja asutuste

-         riik ostab teenuse pakkujatelt teenust (outsourcing)

-         mitteriiklikud võrgustikud pakuvad teenust seaduse alusel või siis praktika on nii kujunenud

Enamasti ei esine ükski neist nn „puhtal" kujul vaid need on riigiti erinevalt kombineeritud. (Scheye 2009:2) Näiteks konfliktijärgses või nõrgas riigis, kus teenused ei toimi, võivad piirkonniti elementaarset turvalisust tagada erinevad kohalikud paramilitaarsed grupid. Selline olukord valitseb paljudes maailma konfliktipiirkondades. Samas näitab see, et riigi võimetuse korral sellist teenust pakkuda tekib ühiskonnas mingi muu variant turvalisuse tagamiseks, mis omakorda tõestab teenuse vajalikkust olenemata riigi tahtest.

Arenenud riikides on riigil välja kujunenud kindel roll ja vastutus. Sõltuvalt kohaliku  ühiskonna väärtustest  ja traditsioonidest võib funktsiooni ulatus varieeruda. Turvalisusega seotud põhiteenuseid osutatakse valdavalt õiguskaitseorganite kaudu. Peamiseks vastutajaks on enamasti politsei või siis selle funktsioone kandev muu asutus. Scheye on liigitanud turvalisuse tagamise vahendid kolme kategooriasse:

-         riigiinstitutsioonid ja -asutused, kui organisatsioonid ja indiviidid organisatsioonides, kes saavad tasu oma teenuste eest;

-         eraturvaettevõtted pakuvad teenust kui toodet;

-         kriminaalsed või ebaseaduslikud organisatsioonid, mis tegutsevad väljaspool seadust kas kohaliku toetusega või ilma selleta ning toodavad julgeolekut kui osa oma kuritegelikust ärist.

Ka need variandid on omavahel üsna tihti kombineeritud (Scheye 2009:3). 

Kui vaadelda 90-ndate algust Eestis, siis oli julgeolek ja turvalisus just nimelt kõigi eeltoodud võimaluste kombinatsioon.

 
Riigi turvalisus ja julgeolek on eelduseks teiste teenuste toimimiseks ja tihti on need omavahel põimunud (nt sotsiaalteenused ja turvalisus). Ebaturvaline keskkond takistab eraettevõtlust, töökohtade loomist jms, mis tekitab probleeme riigi eelarvele ning ei võimalda osutada avalikke teenuseid, mis omakorda suurendab ebaturvalisust. Seega riigi huvi turvalisuse tagamisel on seotud eksistentsiaalsete küsimustega.

Viimastel kümnenditel on palju räägitud ka avaliku teenuse sisseostmist riigi poolt (ehk teisisõnu outsourcing) eeldusel, et eraettevõtluse olemusest tulenevalt saab teenust oluliselt efektiivsemalt pakkuda. Selle teema üle on olnud debatte erinevates riikides ning osa avalikke teenuseid on mõnel pool erasektorile üle antud (nt vangide valvamine Inglismaal). Siiski suhtutakse sellesse teemasse üsna ettevatlikult, kuna teenuse üleandmisel väheneb ka riigi kontroll selle püsivuse üle. Turvalisust ja julgeolekut tootvad erinevad riigiasutused lähtuvad oma töös seadustest, mis määratlevad nende tegevuspädevuse ja -ulatuse, ning strateegilistest tegevussuundadest. Tänapäeval on paljudes riikides lisaks täidesaatvale funktsioonile oluline ka elanikke kaasav ja võrgustikke toetav tegevus.

Kokkuvõttes võib väita, et turvalisuse tagamine on riigi üks põhiülesandeid ning riigisasutuste roll on seda tegevust eest vedada. Samas peavad riigiasutused oma funktsioonide täitmiseks tegema koostööd KOV-ga, kellega turvalisuse küsimustes vastutust jagatakse, ja teiste sektoritega.