Vahistatu Enn Soots esitab 16.09.2007 taotluse helistamiseks oma kaitsjale. Taotluse kontrollimisel selgub, et vahistatule on kehtestatud Harju Maakohtu määrusega nr 23/2007 helistamise piirang. Määruse kohaselt on vahistatul õigus helistada riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele ja nende ametiisikutele ning oma kaitsjale Heldur Vardjale (tel: +372 693 6666). Vahistatu taotlus helistamiseks rahuldatakse. 18.09.2007 kell 11:45 viiakse vahistatu kambri juurde teisaldatav telefoniaparaat. Ametnik valib numbri ja ootab vastust. Pärast mõningat tulemusetut ootamist nendib ametnik, et keegi ei võta vastu. Vahistatu arvab seepeale, et võimalik, et tema kaitsja on läinud lõunale ning palub luba helistada pärastlõunasel ajal uuesti. Ametnik keeldub, tuues põhjenduseks selle, et selles osakonnas on helistamine kuni kella 12:00-ni ning tal ei ole võimalik hilisemal ajal helistamist võimaldada, kuna teiste osakondade vahistatud ootavad ka oma helistamise korda. Vahistatu paneb ette, et nad võiksid proovida kaitsjale mobiiltelefonile helistamist. Selle võimaluse kasutamisest ametnik keeldub, kuna määruses on kirjas, et vahistatu võib helistada üksnes lauatelefoni numbrile. Vahistatu küll proovib ametnikku veenda selles, et tal on oma kaitse ettevalmistamiseks vaja kaitsjaga kokku saada. Vangla võimaldas talle lühiajalist kokkusaamist oma kaitsjaga 25.09.2007, kuid kuna vangla on kokkusaamiste ruumi remondist tulenevalt kokkusaamise aega varasemaks (so 19.08.2007) tõstnud, ning vahistatu sõnul ei ole kaitsjale sellest teada antud. Eelnevale vaatamata ei luba ametnik helistada mobiiltelefoni numbrile.

ÜLESANNE: Analüüsi, kas vanglaametnik käitus õiguspäraselt mitte võimaldades vahistatul helistada mobiiltelefoni numbrile? Kas vahistatul on võimalus veel selle nädala jooksul telefoni kasutada? Põhjenda oma seisukohta.