Sotsiaalministeeriumist saabub vastus kinnipeetava selgitustaotlusele. Vangla leiab, et vastus selgitustaotlusele ei ole erasõnum, postkaart ega foto. Vangla leiab samuti, et kuna VangS § 29 lg 4 kohaselt ei või vangla kontrollida riigiasutustelt tulnud kirjade sisu, siis võib kirja kätteandmine kinnipeetavale kujutada ohtu vangla julgeolekule. Seetõttu jätab vangla kirja kinnipeetavale kätteandmata ja paigutab selle suletult kinnipeetava asjade hulka lattu. Mõned nädalad hiljem saab kinnipeetav telefoni teel teada, et Sotsiaalministeerium on vastuse selgitustaotlusele ära saatnud. Kinnipeetav taotleb, et vangla annaks talle saadud kirja kätte. Vangla keeldub sellest ja põhjendab keeldumist järgmiselt: "VSKE § 461 legaaldefinitsioon, mille kohaselt käsitatakse vanglas kirjana paberkandjal esitatud ainult adressaadile määratud erasõnumit, postkaarti või fotot, mis edastatakse posti teel, viib mitmete küsimusteni. Antud definitsiooni kohaselt ei ole kinnipeetavatel võimalik suhelda muude ametiasutuste või -isikutega, kui kaitsja, prokurör, kohtus, õiguskantsler ja Justiitsministeerium, sest VangS § 29 lg 4 kohaselt puudub vanglal õigus vastavatele isikutele või asutustele saadetud või sealt saabunud kirju kontrollida. VangS § 29 lg 5 kohaselt ei või jätta ära saatmata kinnipeetava kirju riigiasutustele, kohalikele omavalitsustele ja nende ametiisikutele, samuti kaitsjale ning oma riigi konsulaartöötajale, kuid kinnipeetavale saabunud kirjale see nõue ei laiene. Juhul kui kinnipeetavale saabub posti teel temale adresseeritud selgitustaotluse vastus Sotsiaalministeeriumist, ei saa seda kinnipeetavale kätte anda, sest VSKE § 50 lg 3 kohaselt tuleb esemed, mis ei ole käsitletavad kirjana, ära võtta. Sotsiaalministeeriumist saabunud selgitustaotlus ei ole aga erasõnum - seega ei ole see käsitletav kirjana VSKE mõttes."

ÜLESANNE: Analüüsi, kas vangla toimis kirja kätte andmata jättes õiguspäraselt?