18.05.2007 saab kinnipeetav Kalmer Viits kirja vanaemalt. Kirja kätteandmisel võtab vanglaametnik Jaan Kõu kirjast ära 4 postmarki ja koopia inimõiguste ülddeklaratsioonist 32 lehel 1 eksemplaris. Kinnipeetavat karistatakse keelatud eseme hoidmise eest ühe lühiajalise kokkusaamise keelamisega. Kinnipeetav esitab direktori käskkirja peale vaide, milles leiab: „Mina ei ole ju neid marke ja seda deklaratsiooni enda juures hoidnud. Ma ei saanud neid enda kättegi, sest vanglaametnik võttis need kirjast ära. Kuidas te saate siis mind karistada selle eest, et ma olen enda juures keelatud esemeid hoidnud, kui ma ei ole neid asju enda kättegi saanud. Tegelikult ei ole ju margid ja õigusaktid vanglas keelatud? Mina üldsegi ei teadnud, et vanaema mulle selliseid asju saadab." Vaide kontrollimisel võtab Mummu vangla inspektor-kontaktisik Reena Kull telefoni teel ühendust kinnipeetav Kalmer Viitsi vanaemaga ning selgitab välja, et kinnipeetav oli telefoni teel vanaemalt markide ja inimõiguste deklaratsiooni saatmist palunud. Sellest lähtuvalt otsustab Mummu vangla jätta vaide rahuldamata ja edastab koos vastavasisulise põhjendusega, et kinnipeetav ise taotles endale keelatud asjade saatmist, vaide edasi Justiitsministeeriumile.
ÜLESANNE: Analüüsi, kas vangla on õiguspäraselt karistanud kinnipeetavat (seaduslik alus, kaalutletus, mõõdupärasus) ning otsusta, kuidas tuleks lahendada kinnipeetava vaie karistusotsuse peale (koosta nõuetekohane vaideotsus). Täiendavalt võid lahendada muud kaasuses toodud vaided ja taotlused.
LAHEND: Vangla direktoril on õiguslik alus kinnipeetava karistamiseks, kui kinnipeetav süüliselt rikub õigusaktidest tulenevaid kohustusi (VangS § 63 lg 1). Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et VSKE § 57 lg 1 kohaselt ei ole kinnipeetaval lubatud hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos muid kui vanglasse saabumisel ning vangla vahendusel soetatud asju. VSKE § 461 kohaselt käsitletakse vanglas kirjana paberkandjal esitatud ainult adressaadile määratud erasõnumit, postkaarti või fotot, mis edastatakse posti teel. Seega on kirja teel keelatud kinnipeetaval asju (nt postmargid, õigusakti teksti väljatrükk) omandamine. Kaasuse andmed ei anna alust kahelda ka selles, et kui vanglaametnik ei oleks kirja kontrollinud, siis oleks kinnipeetav ümbrikus olevad asjad enda valdusesse võtnud. Vanaema ütlustega on tõendatud ka see, et kinnipeetav soovis neid asju saada. Samas on õige kinnipeetava väide, et ta ei olnud asunud veel keelatud asju enda juures ega laos hoidma, see tähendab ei olnud keelatud tegu toime pannud, st ehkki oli asunud tegutsema selle nimel, et saada keelatud esemed oma valdusesse, ei olnud seda tegu lõpule viinud. Kaasuse lahendamiseks on oluline välja selgitada, kas distsiplinaarkorras karistamise eelduseks on lõpuleviidud distsiplinaarsüütegu või vastutab kinnipeetav ka distsiplinaarsüüteo katse või ettevalmistamise eest.
VangS § 63 lg 1 kohaselt karistatakse kinnipeetavat rikkumise eest. Töö- ja teenistusõiguses on võimalik distsiplinaarvastutus üksnes lõpuleviidud distsiplinaarsüüteo eest. Seevastu kriminaalõiguses on KarS § 25 sõnaselgelt nähtud ette vastutus süüteokatse eest. Avalikus õiguses tuleb isikut koormavaid sätteid kohaldada reeglina kitsendavalt. Kui VangS § 63 oleks seadusandja tahtnud laiendada vastutust ka katsele või ettevalmistamisele, siis oleks seda pidanud ka sõnaselgelt väljendama. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et kinnipeetav ei vastuta distsiplinaarsüüteo katse või ettevalmistamise eest, kui katse või ettevalmistamine ei vasta iseseisvale teokoosseisule (nt alkohoolse joogi valmistamiseks ettevalmistuste tegemine seadme valmistamisega on keelatud seetõttu, et selline seade on keelatud ese). Kuna kinnipeetaval ei ole keelatud paluda endale saata kirja sees asju, vaid keelatud on üksnes nende enda juures hoidmine, ning katse ega ettevalmistamine ei ole karistatavad, siis on vangla direktor karistanud kinnipeetavat õigusliku aluseta. Kinnipeetava vaie tuleb täies ulatuses rahuldada.