Selleks, et mõista kohalikku multikultuurse kodanikuühiskonna turvalisuspoliitikat ja selle põhisuundi, on vaja mõelda globaalsetele trendidele ning neile reageerimisele. Näitena teiste riikide lähenemisest võiks siinkohal vaadelda Suurbritannia Ühendkuningriigi julgeolekustrateegiat (edaspidi NSSUK), mida esitleti parlamendile 2008. aastal. Dokument on Eesti turvalisuspoliitika põhisuundadest oluliselt mahukam (64 lk) ja sisaldab viite peatükki (sissejuhatus, põhisuunad ja printsiibid, turvalisusprobleemid, Ühendkuningriigi tegevused nende lahendamiseks, koostöö). Vt täisteksti siit:

http://interactive.cabinetoffice.gov.uk/documents/security/national_security_strategy.pdf

Peamine strateegia teravik on küll suunatud ohtudele, mis on seotud arengutega välismaal, kuid seal on puudutatud ka siseriiklikke probleeme ning seega väärib see analüüsimist.  Selle punkt 1.1 asetab turvalisuse valitsuse kõige tähtsamsaks ülesandeks: Valitsuse kõige olulisem vastutus seisneb turvalisuse pakkumises riigile ja selle rahvale. Selles tõdetakse, et arusaam riiklikust julgeolekust ja turvalisusest on viimaste aastakümnete jooksul oluliselt muutunud ning julgeolekustrateegia keskmes ei ole enam ainult välisriigi poolse rünnaku oht riigile vaid see hõlmab üksikisikute turvalisust ning elamise kvaliteeti ning riigi terviklikkust ja huve. Seetõttu tuleb riigi julgeoleku kontekstis lisaks traditsioonilistele sõja- ja terroriohule rääkida ka piiriülesest kuritegevusest, pandeemiatest, loodusõnnetustest ning muust sarnasest (NSSUK 2008:3-4).

Siinkohal on paslik ära mainida, et Euroopa Julgeolekustrateegia (2003) räägib samuti, et traditsioonilised sõjalised ohud liikmesriikide osas on tagasihoidlikud ja märgib viimase aja tendentse arvestades võtmeohuna religioonide konfliktidest tulenevat terrorismi ohtu. Põhjustena nimetatakse seal muuhulgas kultuurilisi, poliitilisi, sotsiaalseid kriise ning välismaistes ühiskondades elavaid võõranduvaid noori. Need probleemid on saanud ka EL riikide endi ühiskondade osaks. Euroopa on olnud rünnakute sihtmärgiks, kuid paraku ka baasiks. NSSUK märgib, et rahvusvahelised ohud nõuavad rahvusvahelist vastutegevust, kuid välistegevused ja sisetegevused peavad käima käsikäes ning globaliseeruvas maailmas ei saa neile selget joont vahele tõmmata. Siseriiklikult peetakse turvalisuse tagamisel väga oluliseks laia partnerlust avaliku, era- ja kolmanda sektori vahel, sest ainult nii on võimalik inimeste käitumist ja hoiakuid muuta ning seeläbi ohte ja riske vähendada. Samuti aitab koostöö riskide realiseerumisel vähendada raskeid tagajärgi ning tõhustada reageerimist. (NSSUK 2008:7-8) Olulisemate riskidena ja ohtudena on dokumendis nimetatud terrorismi, massihävitusrelvade levikut, piiriülest organiseeritud kuritegevust, globaalset ebastabiilsust ja konflikte, loodusest ja haigustest tulenevaid hädaolukordi, välisriikidest tulenevaid ohte, uusi väljakutseid rahvusvahelistele süsteemidele või organisatsioonidele, kliimamuutusi, võitlust piisavas koguses energia saamise nimel, vaesust, ebavõrdust ja kehva valitsemist, globaalseid trende. Leitakse, et need riskid ja ohud on rahvusvahelise iseloomuga ja omavahel seotud ning et need on nn „mitteriigilised". Lahendusena on strateegias välja pakutud integreeritud lähenemist CONTEST (Cross-Government Counterterrorism Strategy), milles on neli töövoolu: jälgi, kaitse, valmistu, enneta. Neisse on kaasatud ka kodanikuühiskond. (NSSUK 2008:25-26)  Viimases peatükis on keskendutud koostööle nii valitsuses, riikide, rahvusvaheliste organisatsioonide tasandil, kui ka indiviidide ja kogukondade tasandil. Muuhulgas on öeldud, et üksikisikutel on riikliku julgeoleku tagamisel täita olemuslik roll. (NSSUK 2008:59)

Kodanikuühiskonna kaasamist ja politsei suuremat vastutust kohaliku kogukonna turvalisuse eest puudutab ka teine Ühendkuningriigi strateegiline konsultatsioonidokument: Policing in the 21st Century (2010). Kuigi dokument on suures osas suunatud politsei ümberorganiseerimisele, on seal siiski palju kirjeldatud ka üldisi turvalisuspoliitika suundi. Selles kritiseeritakse olukorda, kus peale 2001. aastat on Briti politsei läinud liigse tsentraliseerimise suunas ning eesmärgiks on võetud minna tagasi juurte juurde. Kahe aasta jooksul tahetakse Briti politseisüsteemi põhjalikult reformida ja suurendada kohalike politseiorganisatsioonide vastutust kogukonna ees. Suurt rõhku on pandud koostööle kogukonnaga, vabatahtlike kaasamisele, kogukonna rolli suurendamisele otsustusprotsessides, politsei bürokraatia vähendamisele (et ametnikud tagasi tänavale saada), erinevate üksuste koostoimele jms. 5. peatükk „Koos kuritegevuse vastu" kirjeldab põhjalikult kodanikuühiskonna rolli turvalisuse tagamisel. Politseile on pandud kohustus inimesi veelgi aktiivsemalt kaasata, et oma tööd hästi teha ja turvalisust tagada. Riiklike kuritegevuse sihtmärkide kõrval tahetakse enam toetada erinevate organisatsioonide koostööd vältimaks korduvrikkumisi. Enam soovitakse rõhuda tulemusele, mitte selle saavutamise protsessile. Nende muutuste kaudu loodetakse saavutada tõsta rahva usaldust õiguskaitse süsteemi vastu ning tõsta inimeste tahet ja võimekust kanda Suure Ühiskonna osana aktiivset rolli turvalisuse loomisel. Kõike seda loodetakse kätte võita läbi inimeste osalemise võimaldamise ja julgustamise ning naabruskonna aktivistide mobiliseerimise, partnerlust segavate ettekirjutuste ja bürokraatlike tõkete  vähendamise, kriminaalõiguse süsteemi arendamise ja reformimise. Samuti leitakse, et naabruskonnad ongi peamised kodanikuühiskonna ehitusblokid ning seetõttu tuleb nende rolli oluliselt suurendada. Oodatakse paremat koostööd kohalike asutuste vahel (Community Safety Partnership). Aktiivsetele kodanikele pakutakse võimalust korrakaitses erineval viisil kaasa lüüa (nt osalemine eksperdina noorte sõltumatu nõustamise kogu liikmena, osalemine ühistes patrullides koos piirkonnapolitseinikega jne). Erikonstaablite (special constable) ja muude vabatahtlike hulka soovitakse suurendada. Tahetakse toetada kodanikuühiskonna organisatsioone, kes tahavad ja suudavad midagi muuta. Dokumendis on põgusalt mainitud ka see, et politseiametnike koosseis peab väljendama kogukonna elanike jaotuvust ehk et seal peaks olema proportsionaalselt erikultuuride ja soo esindajaid. (Policing in 21st Century... 16.06.2011) Konsultatsioonide tulemusena valmis eelnõu „Politseireform ja sotsiaalne vastutus", mille arutelu jätkus parlamendis. Eelnõu täisteksti seisuga 17.06.2011 saab näha:

http://www.publications.parliament.uk/pa/bills/lbill/2010-2012/0077/2012077.pdf