Avaliku sektori eesmärk on tegutsedes lähtuda ühiskondlikust huvist. Erasektori peamine põhimõte on teenida privaatseid ärihuve ja kasumit. Kolmas sektor seab esikohale vabatahtlikkuse ja mittetulunduse.

Avalikku juhtimist iseloomustab see (Pollitt ja Bouckaert 2000), et lisaks n-ö tavalisele funktsionaalsele juhtimisele, kus teiste inimeste abiga tahetakse teha asju võimalikult tõhusalt ja kiiresti, arvestatakse ka avaliku sektori väärtustega - näiteks demokraatia, aruandekohuslus, võrdsus ja ausus.

Avalike organisatsioonide eesmärgid võivad olla konfliktsed ja vastandlikud ning nad on n-ö kahekordse juhtimise all. Ühest küljest täidavad nad poliitikute (näiteks ministri) suuniseid, teisest küljest juhib organisatsiooni oma tippjuhtkond. Otsused, mida tehakse avalikus sektoris, on poliitiliselt tundlikuma iseloomuga, kuna neid mõjutavad huvigrupid. Avalikud organisatsioonid sõltuvad eesmärkide täitmisel teistest organisatsioonidest - nii teenuste pakkumisel kui ka eelarveprotsessis.

Lisaks sellele vastutavad nad kogu avalike teenuste pakkumise süsteemi toimimise eest. Rahalise kasumi puudumise tõttu on avalike organisatsioonide toimimise tõhususust raske mõõta.

Millised on avaliku halduse toimimise peamised kontseptsioonid?

Pollitt ja Bouckaert (2004) ütlevad, et traditsioonilist ja kaasaegset avalikku haldust võib eristada, kuna esimest iseloomustavad: tehniline kompetents, hierarhia, selged rollid ja spetsialiseeritus, karjäärisüsteem, täisajaga töö, kokkulepitud kirjalikud reeglid, sellest tulenev etteennustatavus ja kontrollitavus.

Traditsiooniline mudel toimib sarnaselt eelmise aastasaja alguspoole Max Weberi ideaalse ratsionaalse bürokraatia mudelile. Max Weber idealiseeris bürokraatiat, uskudes, et kõige tõhusam viis organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks on see, kui igaüks toimetab organisatsioonis kindlalt ettenähtud raamistikus ja teeb tööd, milleks ta kõige paremini suutlik on ja mida ta kõige paremini oskab ning vastutab oma töö tulemuste eest. Tänuks selle eest saab töötaja liikuda ettenähtud karjääriastmeid mööda ülespoole. Weber uskus, et dubleerimise vältimine bürokraatlikus organisatsioonis aitab suurendada selle efektiivsust. Osa juhtimiseksperte, näiteks Osborne ja Gaebler, on kritiseerinud Anglo- Ameerika ja Austraalia traditsioonilist bürokraatiat: tsentraliseeritud ja bürokraatlik valitsus on loid, juhindub ainult reeglitest ning hierarhilisest käsuliinist, on jäik ja paindumatu. Bürokraatia on ebatõhus ja raiskav ning toodab n-ö liiga palju pabereid. Tõenäoline on, et bürokraatlikud süsteemid ja organisatsioonid kukuvad läbi info- ja teadmisterohkes maailmas, kuna ei suuda vajalikult muutuda.

Kaasaegset avalikku haldust iseloomustavad (Pollitt ja Bouckaert 2000): detsentraliseeritud juhtimine ning piir poliitika ja ametnike vahel on hägune. Vahetu halduspoliitika elluviija on n-ö võtmeisikuks, kuna just tema määrab, kuidas teenuse saaja avaliku teenusega rahul on ja mida ta seeläbi avaliku halduse (riigi- ja kohalike omavalitsusorganite) toimimisest arvab. 1960-ndad aastad paistsid silma Thatcheri kodanikele suunatud teenuskeskse avaliku halduse ideega. USA rakendas avalikus halduses ideid ka ärijuhtimisest, olemuselt oli avalik haldus seal multidistsiplinaarne. Mandri- Euroopas tugines avalik haldus õigusteadusele ja riigi seadusandlikule raamistikule. Ametnikud teenivad Euroopas riigivõimu, selle laienemise ja korra huve.