Considine (2008) toob oma artiklis „The Power of Partnership: States and Solidarities in the Global Era" välja, et partnerluse tingib see, et sõltuvus teistest süsteemidest ja organisatsioonidest on suur ehk kaasajal on vajalik uus, teisi osapooli kaasav n-ö võrgustikuvalitsus.

Võrgustikku on vaja, kuna:

—tekib sünergia probleemide lahendamisel, asju vaadeldakse mitte ainult oma organisatsiooni mätta otsast;

—KOV on kohalikest probleemidest paremini informeeritud, kui riik;

—edu eelkõige pikaajalisel partnerlusel ja juhitud kliendisuhetel;

—informaalne kommunikatsioon;

—võrgustik asub väljaspool ühe organisatsiooni igapäevarutiine ja kontrollisüsteemi;

—võrgustik arendab oma "isiklikud" reeglid;

—pidev kokku leppimine vajab rohkem avatust kui tavapärane hierarhiline organisatsioonistruktuur seda võimaldab;

 

Võrgustiku plussid on Considine (2008) sõnul:

—kohalike oludega seotud paindlikkus ja erinevate teenuste pakkumine lähtuvalt kohalikust vajadusest;

—tekib välise põhjuseta, mis on alus uue, jätkusuutliku hübriidinstitutsiooni tekkimiseks;

—pakub tööd kohalikele tegijatele, rakendab nende oskusi ja teadmisi;

—kohalikud saavad ise prioriteete defineerida;

—ressursside mobiliseerimine;

—suurima mõju saavutamine;

—kriisisituatsioonide lahendamine (nt kohaliku suurettevõtte sulgemine, sellega kaasnev töötus, sotsiaalse toimetuleku vähenemine, õiguserikkumiste arvu kasv jmt);

—KOV, eraorganisatsioonide ja MTÜde erinev huvi ja vaatenurk asjale;

—oluline info on kättesaadav ilma bürokraatliku barjäärita;

—eesmärk kohaliku majanduse elavdamine ja sotsiaalne areng ja elukvaliteedi tõstmine;

—kui koordineerimise parandamine on ebapiisav, saab luua uusi teenuseid;

—kogukond suudab kohalikke mõjutada sotsialiseerimise abil intensiivsemalt.

 

Samas väidavad Sarjanen ja Raivola (2000), et turvavõrgustiku suurimad miinused on:

—õhkkond keskendub kaitsmisele, mitte aktiivsele tegutsemisele;

—projektiväsimus ja lühiajaline mõju;

—ühistööks vajalikke kokkupuutepunkte on raske leida;

—tegevuse kandepind on sageli liiga kitsas;

—piisava eestvedamiseta hääbub;

—poliitiliselt haavatav;

—ärimaailm huvitub alles siis, kui näeb otsest kasu;

—ametnikkond ei pruugi kaasa tulla või vahetub tihti;

—probleemid kuhjuvad piiripelasetesse valdkondadesse, kus on vähe ressursse;

—sihtinvesteeringud soodustavad aktiivsemaid, n-ö nõrgematel napib raha.