VangS § 28 lg 1 kohaselt toimub kirjavahetus kinnipeetava kulul. Grammatilisel tõlgendamisel võiks arvata, et kinnipeetav peab oma kirjavahetuse kulud ise kandma. Siiski ei toeta sellist argumenti süstemaatiline tõlgendamine. Nimelt tuleneb antud sättest ainult see, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema erakirjad saadetaks vangla kulul. Samuti tuleneb VSKE § 461 õigusest, mille kohaselt on kirja teel õigus saata viis ümbrikku ja viis marki see, et kinnipeetavale võib väljastpoolt vanglat saata nii ümbrikke kui ka marke ning neid võib kinnipeetav omakorda kasutada kirjade saatmiseks.

Kirjavahetusele ametiasutuste ja -isikutega ette nähtud erisused, mille puhul peab vangla kandma kinnipeetav kirjavahetuse kulud. VSKE § 47 kohaselt saadetakse õiguskantslerile, Justiitsministeeriumile, vanglatele, Presidendi Kantseleile, prokurörile, uurijale või kohtule adresseeritud kirjad vangla kulul. Mõiste "vangla kulul" ei tähenda antud juhul mitte ainult seda, et vangla kannab postiteenuse tarbimise tasu, vaid ka seda, et kinnipeetaval on õigus vanglalt antud ametiasutustele või -isikutele kirjutamiseks nõuda nii paberit kui ka kirjutusvahendit, ning loomulikult ka ümbrikke.

Õigusaktidest ei tulene vanglale sõnaselget kohustust kanda kinnipeetava kirjavahetuse kulud suhtlemiseks näiteks oma naise vm vanglavälise isikuga, samuti muu ametiasutuse või -isikuga. Siiski on vajalik rõhutada, et tulenevalt vangistuse täideviimise eesmärkide (VangS § 6 lg 1) täitmise vajalikkusest ja vanglavälise suhtlemise soodustamise kohustusest (VangS § 23) võib vanglal olla kohustus kanda kinnipeetava kirjavahetuse kulud ka muudele isikutele või asutustele adresseeritud, kui VSKE § -s 47 loetletud, kirjade puhul.

Näide: kinnipeetav Rivo Kivi kannab 3 aastast vangistust Mummu vanglas. Vanglasse sattudes asus kinnipeetav tööle, kuid käitise likvideerimise tõttu, jäi mõned kuud tagasi ilma tööta. Kuna vanglas kinnipeetavale rohkem tööd pakkuda ei ole, on kinnipeetav sattunud majanduslikesse raskustesse. Majanduslikest argumentidest lähtuvalt jättis kinnipeetav ka suitsetamise maha, et kogu isikuarvel olevat raha oma naise ja kahe lapsega suhtlemiseks kasutada. Eelnevale vaatamata saab kinnipeetava isikuarvel olev raha otsa. Viimase arvel oleva summa eest ostis kinnipeetav veel vangla poest pastapliiatsi ja paberiploki, kuid ümbrike ja markide ostuks enam raha ei jätkunud. 12.09.2007 pöördub kinnipeetav kontaktisiku poole, et kontaktisik annaks kinnipeetavale ümbriku ja margi, et ta saaks oma naisele kirjutada. Kontaktisik ei vasta kinnipeetavale kohe, ning lubab asja kaaluda. Kontrollimisel selgub, et kinnipeetav on oma isikuarvel olevat summat viimaste kuude jooksul kasutanud ainult erinevate vanglavälise suhtlemise vahendite soetamiseks. Kas vangla peaks andma kinnipeetavale ümbriku ja margi perekonnaga suhtlemiseks?

Näites toodud juhtumil on vangla rikkunud VangS § 38 lg 1 tulenevat kohustust kindlustada kinnipeetav tööga ning asetanud kinnipeetava seetõttu majanduslikult raskesse olukorda, mis ei võimalda kinnipeetavalt realiseerida oma põhiõigust lähedastega suhtlemisele ja perekonnale (PS § 26 ja § 27). Vastavalt PS § 27 lg 1 on perekond riigi kaitse all ning riik ei tohi ilma äärmise vajaduseta põhjustada perekonna purunemist. PS § 14 kohaselt on vangla täidesaatva riigivõimu asutusena kohustatud tagama kinnipeetava põhiõiguste kasutamise. Seega võib jõuda järeldusele, et vangla on kohustatud andma kinnipeetavale ümbriku ja margi või võimaldama muul viisil perekonnaga suhtlemist.