Mis on riigikaitses ja teistes avalikes kaupades nii erilist, et seda erasektor ei paku? Avalikel kaupadel on kaks omadust, mida pole ühelgi erakaubal:

• mittevälistatavus

• konkurentsitus (ehk mitterivaalsus)
  

Kui ühel kaubal on mõlemad need omadused, nimetatakse kaupa puhtaks avalikuks kaubaks. Kui kaubal on üks nendest kahest omadusest, on tegemist poolavaliku kaubaga. Kui pole aga kumbagi omadust, on tegemist erakaubaga. Seega antud kontekstis pole kaupade liigitamisel era- ja avalikeks kaupadeks midagi pistmist sellega, kas avalik sektor seda kaupa pakub või mitte. Avalik sektor võib teatud põhjustel vabalt pakkuda ka erakaupu. Avalikuks kaubaks aga saab nimetada ikkagi sellist kaupa, millel on mõlemad eespool toodud omadused. Milles need kaks tunnust siis seisnevad?

Mittevälistatavus tähendab seda, et kedagi pole võimalik selle kauba tarbimisest välistada. Seega tekib olukord, kus kaupa saavad tarbida ka need, kes selle kauba eest ei maksa. Pole võimalik välistada näiteks Antsu Antslas tarbimast riigikaitset. Isegi kui tema selle eest sentigi ei maksa, saab ta ikkagi öösel rahulikult magada teadmisega, et riigi kaitsevägi on valmis vaenlase sissetungile vastu hakkama. Eeldades, et iga indiviid lähtub oma isiklikust heaolust, siis ilmselt ei olegi nõus keegi selle kauba eest maksma, kui seda saab niikuinii tarbida. Loomulikult viib erasektoris see olukorrani, kus seda kaupa ei pakutagi.

Konkurentsitus tähendab seda, et kui üks isik kaupa tarbib, ei mõjuta see kasulikkust, mida saab teine isik selle sama kauba tarbimisest. Avaliku kauba tootmise seisukohast tähendab see seda, et täiendava tarbija lisandumine ei tekita tootjale mittemingisuguseid täiendavaid kulutusi või siis on need täiendavad kulutused väga madalad (ehk täiendavale tarbijale kauba pakkumise piirkulu on null või nullilähedane). Erinevalt mittevälistatavusest ei võta konkurentsitus erafirmadelt ära motiivi neid kaupu pakkuda. Kuid efektiivsuse aspektist teevad erafirmad seda liiga väikeses mahus.

Nii mittevälistatavuse ja konkurentsituse puhul tuleb tähele panna seda, et teoreetiliselt on indiviide võimalik enamus kaupade tarbimisest välistada ja tarbija lisandumisega kaasneb enamasti ka kulude kasv. Oluline on aga analüüsida välistamise teostatavust ja piirkulude suurust. See on mõistagi erinevatel kaupadel erinev ja nii saab ka erinevate kaupade puhul rääkida, et ühed on rohkem avalikud kaubad kui teised.