Olgu konkurentsituse illustreerimiseks toodud järgmine näide. Kujutlege ette olukorda, kus teie elukoha lähedal asuv park müüakse erafirmale. Mõistagi soovib viimane teenida kasumit ja kehtestab pargi külastajatele tasu näiteks 2 eurot. Kui varem külastasite parki igal nädalavahetusel, siis nüüd võib-olla üksnes korra kuus, kuna te ei ole nõus sellise hinnaga rohkem parki külastama. Sellist olukorda loevad majandusteadlased ebaefektiivseks.

Põhjus peitub selles, et tegelikult ei tekita te pargi haldajale mittemingisuguseid täiendavaid kulusid, kui te parki külastaksite ka teist või kolmandat korda ühes kuus. Seega pargi müümisel erafirmale tekib olukord, kus te jääte ilma naudingust, mida te saite pargi külastamisest (muidugi asendate te selle mingi teise tegevusega, kuid eeldatavalt saate sealt vähem naudingut, muidu te poleks pargis nii sageli ka varem käinud), kuid parki haldava ettevõtte kulud sellest ei vähene. Järelikult, kui lasta teil tasuta pargis jalutada ka teist või kolmandat korda kuus, on võimalik suurendada teie heaolu ilma, et kellegi teise heaolu langeks (sest see ei nõua mingeid täiendavaid ressursse).

Siin ongi valitsusel motiiv sekkumiseks ja lubada inimesed parki tasuta, et mitte võtta inimestelt ära võimalust saada naudingut, mis ühiskonda kuidagi ei koorma. Loomulikult tekivad teatud kulud pargi haldamisel, kuid eeldusel, et on olemas mitmeid efektiivsemaid meetodeid tulusid koguda võrreldes pargikülastajatele tasu kehtestamisega, on tasu kehtestamine ebaefektiivne. Tasu kehtestamine võib osutuda küll otstarbekaks, kui park muutub ülerahvastatuks ja selle niinimetatud läbilaskevõime hakkab ammenduma.

Pargi puhul tasub tähele panna, et erinevalt riigikaitsest on tegemist poolavaliku kaubaga, kuna tarbijate välistamine pargi puhul on siiski suhteliselt lihtsalt teostatav.