Kaupu võib liigitada erinevatel alustel. Kui soovitakse eristada kaupu selle alusel, kas avalikul sektoril võiks olla põhjendatud alus nende pakkumiseks, on mõistlik jagada kaubad era- ja avalikeks kaupadeks. Nimelt, avalike kaupade pakkumine erasektori poolt osutub teatud põhjustel ebaotstarbekaks. Seega, ilma avaliku sektori sekkumiseta neid kaupu kas ei toodeta üldse või tehakse seda väga väikeses mahus. See tähendab seda, et eraturg osutub avalike kaupade pakkumisel ebaefektiivseks, kuna ühiskonna piiratud ressursse ei kasutata nende kaupade tootmiseks, mille järgi on reaalne vajadus olemas. Majandusteadlased nimetavad sellist olukorda turutõrkeks, kus avaliku sektori sekkumine võib ressursside kasutamise efektiivsust tõsta.

Sellise olukorra illustreerimiseks võiks kasutada ühe kõige tüüpilisema avaliku kauba, riigikaitse, näidet. Ilmselt on enamus inimesi nõus loovutama teatud osa oma sissetulekust selleks, et riigil oleks oma sõjavägi, mis kaitseks riiki võimalike välisohtude eest. Teisisõnu, inimesed on nõus loobuma teatud ulatuses teistest kaupadest (sest loovutades sissetulekust teatud osa, loobutakse ka osade teiste kaupade ostmisest), et riigikaitset tarbida. Kuid kui seda kaupa majanduses ei toodeta, vaid toodetakse mingeid teisi kaupu selle asemel, siis on siin ilmselgelt tegemist ressursside ebaefektiivse kasutamisega.

Täpsemalt, Pareto efektiivsuse definitsioon ütleb, et majandus on efektiivne, kui pole võimalik suurendada kellegi heaolu, ilma et kellegi teise heaolu langeks. Kuid eespool kirjeldatud näite puhul selline võimalus eksisteerib. Teisisõnu, ressursside kasutamist on võimalik muuta nii, et ühiskonnas ikkagi toodetakse riigikaitset, mistõttu suureneb vähemalt osade inimeste rahulolu, ilma et kellegi teise rahulolu langeks. Järelikult majandus ei ole hetkel Pareto efektiivne ja valitsuse sekkumine turutõrke korrigeerimiseks on majandusliku sefektiivsuse aspektist õigustatud.

Praktikas mõistagi olukordi, kus valitsus suudab suurendada osade indiviidide heaolu ilma, et kellegi teise heaolu ei langeks, tuleb üliharva ette. Kirjeldatud näite puhul saavutatakse see üksnes tingimusel, et kõik indiviidid finantseeriksid riigikaitse pakkumist täpselt sellises ulatuses, kui palju nad sellest kaubast kasu saavad. Reaalselt pole loomulikult nii täpne indiviidide heaolu maksimeerimine võimalik, tulenevalt juba üksnes informatsioonipiirangutest.