Teooria

iDevide ikoon Liigse maksukoormuse teoreetilised alused
Liigse maksukoormuse kontseptsioon tuleneb klassikalisest majandusteooriast, baseerub Pareto efektiivsuse kontseptsioonil ja on otseselt seotud heaolu mõistega. Nimelt on ökonomistid näidanud, et teatud ideaalsetel (reaalses elus küll üldjuhul mitte eksisteerivatel) tingimustel suudab turumajandussüsteem kasutada ühiskonna piiratud ressursse Pareto efektiivselt, st saavutab olukorra, kus ei ole võimalik suurendada kellegi heaolu, ilma et kellegi teise heaolu langeks.

Turumajandussüsteemis saab see toimuda üksnes siis, kui kaupade ja ressursside hinnad turul väljendavad nende reaalset väärtust, kuna turumajandussüsteemis teevad majanduses osalejad, tarbijad ja tootjad, otsuseid just hinnasignaalide alusel. Kehtestades aga maksud kas kaupadele või ressurssidele, moonutatakse turuhindasid. Selle tulemusel on ka majanduses osalejate otsused moonutatud. Sellest tulenevalt nimetataksegi liigset maksukoormust ka maksustamise moonutuskuluks.

Kuna moonutatud hindade tingimustes ei saavuta majandus Pareto efektiivset seisundit, siis nimetatakse liigset maksukoormust ka maksustamise efektiivsuskuluks.

Tühikoormuse nimetus viitab aga sellele, et liigse maksukoormuse näol tekib maksumaksjale koormus, millest keegi kasu ei saa. Maksumaksja küll kannab koormust, kuid keegi sellest ei võida. Piltlikult öeldes tekib justkui olukord, kus keegi näiteks sööb meelega mingit toitu, mis talle üldse ei maitse. Seega sööjal on toitu süües ja võib-olla ka pärast seda väga halb enesetunne, aga sellest ei võida mitte keegi.

Seega, maksustamise heaolukaoks võib seda nimetada seetõttu, et maksumaksja heaolu alaneb ja see heaolu lähebki ühiskonna jaoks kaduma, kuna kellegi teise heaolu selle tulemusel ei tõuse.