Liigse maksukoormuse kontseptsioon on jäänud praktikas maksupoliitiliste otsuste tegemisel tagaplaanile. Üks põhjus, miks see nii on, peitub liigse maksukoormuse kvantitatiivse mõõtmise keerukuses. Nimelt, nagu eespool selgus, defineeritakse liigset maksukoormust eelkõige läbi heaolu mõiste. See tähendab, et liigse maksukoormuse mõõtmiseks on vaja teada arvuliselt, kui palju mingi maksu kehtestamine maksumaksjate heaolu alandab. Heaolu mõõtmine otseselt pole aga võimalik, kuna tegemist on väga abstraktse ja subjektiivse kontseptsiooniga. Ei kajastu see ühegi maksumaksja eelarves ega ka avaliku sektori eelarves ei tulude ega kulude real. Ka kõige levinum riikide maksukoormuse näitaja, mida mõõdetakse maksutulude suhtena SKP-sse, ei peegelda kuidagi liigset maksukoormust.

Majandusteadlased kasutavad seetõttu kaudseid meetodeid heaolu ja ka heaolukao hindamiseks, tuginedes üldjuhul maksevalmiduse põhimõttele. Ehk siis heaolu, mida isik saab mingist kaubast, hinnatakse läbi selle, kui palju on ta nõus selle kauba eest maksma. Samamoodi hinnatakse heaolu, mida saab isik mingi ressursi omamisest – hinnatakse, kui palju peab talle minimaalselt maksma, et ta oleks valmis sellest ressursist loobuma. Turumajanduse tingimustes pakub sedalaadi informatsiooni turg läbi turuhindade. Näiteks töötaja palgamäär näitab seda, kui palju töötaja soovib oma tööjõu müügi eest kompensatsiooni ja kauba turuhind näitab seda, kui palju on tarbijad nõus kauba eest maksma.

Seda raamistikku kasutades saab nõudluse ja pakkumise teooria baasil tuletada ka liigse maksukoormuse arvutamise valemi:

LM = ½ * E * t² * P * Q,

kus E on kauba nõudluse elastsuskoefitsient (kui leitakse tootmisteguritele, nt tööjõule, kehtestatud maksu heaolukadu, siis on E tootmisteguri pakkumise elastsuskoefitsient), t on ad valorem maksumäär, P on kauba (või tootmisteguri) hind enne maksustamist ja Q kauba (või tootmisteguri) kogus enne maksustamist. Tuleb möönda, et lisaks sellele, et tegemist on väga kaudse meetodiga liigse maksukoormuse hindamiseks, annab antud valemi rakendamine tõeseid tulemusi üksnes väga lihtsustatud eeldustel:

(a) kaupade puhul eeldatakse, et pakkumine on täielikult elastne (pakkumise kõver on horisontaalne);

(b) tegurite puhul eeldatakse, et nõudlus on täielikult elastne (nõudluse kõver on horisontaalne);

(c) see valem võtab arvesse üksnes ühte turgu, ignoreerides maksustamise mõjude kandumist teistele turgudele.

Sellele vaatamata toob see valem väga hästi esile tegurid, mis liigse maksukoormuse ulatust mõjutavad. Esiteks, mida suurem on turumaht Q ja mida kõrgem on kauba või teguri turuhind P, seda suurem on liigne maksukoormus. Teiseks, mida suurem on nõudluse või pakkumise elastsus, seda suurem on liigne maksukoormus (näiteks kui elastsus on 0, siis liigset maksukoormust ei kaasne). Ja kolmandaks, liigne maksukoormus kasvab maksumäära ruudu võrra, st tema kasv on progresseeruv. Viimane aspekt viitab ka sellele, et kuigi suurem turumaht toob kaasa suurema liigse maksukoormuse, siis kuna liigne maksukoormus kasvab maksumäära ruudu võrra, võib lõppkokkuvõttes olla otstarbekam koguda rohkem maksutulusid suurtelt turgudelt, kus võib vajalikud tulud kätte saada suhteliselt madala maksumääraga.