Aluse arvamuseks selle kohta, et ülekuulatav on ebasiiras, võib anda:

• Üleliia kategooriline arvamus kõigi väljaselgitatavate asjaolude detailide kohta, äärmine automatism ütluste andmisel, isegi vihje puudumine võimalikule kahtlusele või eksimusele.
• Teiste ülekuulatute ebaloomulikult ekspansiivne süüdistamine ebasiiruses, kuidagi rõhutatud ärritus nende käitumisest.
• Liiga üksikasjalikud ja emotsionaalsed ütlused asjaolude kohta, millel ei ole asjas tähtsust ja mis, arvestades toimunu asjaolusid ei olnud ülekuulatavale tajutavad.
• Vaikimine asjas äärmiselt olulistest faktidest või asjaoludest, mis olemasolevate andmete alusel olid ülekuulatavale hästi teada ( näiteks: tutvus teatud isikuga, teave mingis sündmuses osalejatest, kuriteo toimepanemise ajast, kohast ja viisist jms.).
• Mingi sellise uuritava sündmuse detaili väljaütlemine, mida saab teada üksnes sündmuses osalenud isik, kuigi ülekuulatav väidab, et ei tea sellest sündmusest midagi; ei ole selles osalenud ega midagi näinud ega kuulnud.
• Ülemäärase sisepinge välised tunnused: kehakeel, kõne erisused, autonoomse närvisüsteemi talitluse märgid.
• Ebaadekvaatne reaktsioon, neutraalsete küsimuste hulgas esitatud küsimusele, mis puudutab uuritava sündmuse olulist asjaolu. Ülekuulatav muutub selle küsimuse mõjul äärmiselt ärritunuks või satub hämmingusse, peataolekusse. [1]

Selleks, et kallutada ütluste andmisest keelduv või ilmselt valeütlusi andev kahtlustatav tõeste ütluste andmisele kasutaatkse erinevaid kriminalistikalisi meetodeid ja taktikalisi võtteid või taktikalisi kombinatsioone.

Laialt kasutaatkse ka üldisi psühholoogias ja pedagoogikas tunnustatud meetodeid, nagu:

• veenmine,
• sisendamine,
• näidete toomine,
• vale ilmsikstoomine (paljastamine).

Veenmine seisneb isikule teatud andmete esitamises eesmärgiga kallutada see isik teatud arvamusele või teole tema emotsionaalsele, intellektuaalsele ja tahtelisele sfäärile mõju avaldamise teel. See meetod on rajatud isiku positiivsete omaduste aktiviseerimisele.

Sisendamine võib seisneda ülekuulatavale soovituste, palvete, ettepanekute, hoiatuste jms. esitamises eesmärgiga mõjutada tema käitumist või tekitada temas soov midagi teha. See võte realiseerub uurija tahte kehtestamises. Selle meetodi idee on isiku käitumise juhtimine ülekuulamisel.

Näidete toomine seisneb ülekuulatavale tegelikkuses aset leidnud positiivsetest juhtumitest jutustamises. Mida tuttavamad need juhtumid või selles osalevad isikud ülekuulatavale on, seda mõjusam on se meetod. Peamiselt räägitakse positiivsetest näidetest, kuid vihjatakse ka negatiivsetele.

Vale paljastamine on aktiivne, loogiline ülekuulatava mõjutamine, mis seisneb tema üksikute väidete kummutamises tõendite kogumiga ja sellest järelduse tegemises tema ütluste paikapidamatuses ja valitud positsiooni ebakohasuses tervikuna.

Need meetodid - eriti kolm esimest - on omavahel tihedalt seotud ja praktilises tegevuses on neid raske eristada ja selleks puudub ka praktiline vajadus.

Konfliktses situatsioonis kasutatavad taktikalised võtted on seotud sellega, milline on ülekuulamise ajal ülekuulaja käsutuses olev tõendite baas. See võib olla erinev.

1) On olemas piisav tõendite kogum selleks, et paljastada vale ja sageli ka kuriteo toimepanemine.

2) Selliseid tõendeid on, kuid neid ei ole piisavalt.

3) On olemas mõned kaudsed tõendid, mis annavad põhjust kahtlustuseks, kuid mitte enamat.

Põhilised ülekuulamise taktikalised võtted konfliktses situatsioonis.

1. Tõeste ütluste andmise õiguslike tagajärgede selgitamine.
2. Ülekuulamine kronoloogilises järjestuses.
3. Valeütluste andmise motiivide väljaselgitamine ja nende elimineerimine.
4. Valitud positsiooni mõttetuse põhjendamine.
5. Vastuolude loogiline analüüs.
6. Ülekuulamise käigu videosalvestus
7. Kaasosaliste vaheliste erimeelsuse, lahkarvamuste, vasturääkivuste, kasutamine.
8. Uurija informeerituse demonstreerimine.
9. Tõendite esitamine.
10. Ütluste detailiseerimine ja kontrollküsimuste esitamine.

Nende ja teiste spetsiifiliste võtete sisu ja olemust käsitletakse eriala loengutes ja eriseminarides.

 

---

[1]Ю.В.Гаврилин. Криминалистическая тактика и методика расследования отдельных видов преступлений в определенях и схемах. Учебное пособие. Москва, Книжный мир, 2004, c.45-49