Alaealise mõjutusvahendite seaduse tekkelugu ja põhimõtted

I. Algus: XX sajandi sotsiaalriiklikud ideed

  1. XIX sajandi karistusõigus ei tundnud veel spetsiifilist alaealiste karistusõigust.
  2. 2) XX sajandi algus: F. Liszti sotsioloogiline koolkond ja Rahvusvahelise Kriminalistikaühingu (Internationale Kriminalistische Vereinigung) reformikavad. Euroopa püüdis heaks teha laste ja noorukite julmast ekspluateerimisest XIX sajandil sündinud ülekohut. Leiti, et käitumishälvetega lapsed ja noorukid on pigem ühiskonnatingimuste ja valekasvatuse ohvrid kui kurjategijad. Alaealiste kuritegevust hakati käsitama mitte lihtsalt õiguserikkumiste summana või osana üldisest kuritegevusest, vaid spetsiifilise sotsiaalse probleemina, millele tuleb ka vastavate, eelkõige sotsiaalsete ja pedagoogiliste vahenditega reageerida.

II. Kaks seadusandlikku lahendusvarianti

1) Alaealiste karistusõiguse autonoomne regulatsioon (nt Saksamaa 1923. a Noortekohtute seaduses (Jugendgerichtsgesetz): uus karistusõiguse haru iseseisva sanktsioonisüsteemi, menetluse ja täitevõigusega. Põhimõtteliselt uue, kasvatusideele, seega relatiivsele karistusteooriale tugineva karistusõiguse teke.

2) Alaealiste karistusõigus jääb üldise põhikaristusõiguse osaks, moodustades karistusseadustiku iseseisva peatüki (nt Šveitsis) või sisalduses karistusseaduses üksiksätetena (nt Rootsi). Sisuliselt ei eitata ka selle variandi puhul alaealiste karistusõiguse olulist eripära ning seega selle kui karistusõiguse haru iseseisvust.

III. Alaealiste karistusõiguse reform Eestis

1. Eesti Vabariigi karistusõigus

1) Üldise karistusõiguse raames (Vene Vana Nuhtlusseadustik ja 1935. a alates EV KrS; ka tingimisi vangistuse seadus 2.07.1920.

2) Suhteliselt hästi toimis hoolekande ja abikoolide süsteem. Arutati noortekohtute sisseseadmist, mis oleks ilmselt pannud aluse iseseisvale alaealiste karistusõigusele, kuid tulemusteni ei jõutud.

2. Eesti NSV karistusõigus

1) Vene NFSV 1926. a KrK, ENSV 1961. a KrK: üldine karistusõigus. Kriminaalvastutus algas 15, mõnede raskemate kuritegude eest (vargus, röövimine, vägistamine, tapmine) 13 aasta vanuselt. Nii eeluurimisel (KrPK §-d 8, 96, 168) kui kohtus (KrK § 61) võis alaealise kriminaalvastutusest vabastada ning kas kohaldada kasvatuslikke mõjutusvahendeid või anda asi üle alaealiste asjade komisjonile.

2) Materjalide üleandmine AAK-le muutus reegliks; nt 1963. a 69 % kõigi kuriteo toime pannud alaealiste suhtes. Õigusriiklikult taunitav oli aga olukord, kus alaealise suhtes otsustas sisuliselt vabadusekaotusliku sanktsiooni kohaldamise mitte kohus, vaid ühiskondlikel alustel tegutsev komisjon.


3. Taasiseseisvunud Eesti

3.1. Üldine õigusolukord

1) KrK 1992. a redaktsiooniga säilitati põhimõtteliselt sama süsteem; KrK § 61 lg 2: “alaealiste eri-õppekasvatus- ja ravikasvatusasutuses viibimise kord, tingimused ja tähtaeg määratakse kindlaks seadusega”.

2) Senised AAK-d ja miilitsa lastetoad (alaealiste asjade inspektsioonid), olid praktiliselt oma tegevuse lõpetanud, kuid midagi uut ei olnud loodud. Kui põhjalikult muuta senist nõukogude õigussüsteemist pärinevat alaealiste vastutuse korda ning milliste põhimudelite kasuks otsustada?

3.2. Kriminaalseadustiku eelnõu (prof Ilmar Rebase eelnõu)

1) KrS eelnõu: üldosas omaette, 9. peatükk “Lapseealiste kriminaalvastutus” (15-17-aastased). Võimalus vabastada lapseealine karistusest, kui kohus tuvastab, et toimepandud teo iseloomu, muid tehiolusid ja lapseealise isikut arvestades võib tema suhtes piirduda mittekaristuslike mõjutusvahenditega, nimelt nõustamise, lepitamise, hoolduse, samuti eriraviasutusse või kasvatusasutusse suunamisega (§ 77). Vormiliselt oleks eelnõu pannud aluse Šveitsi mudeli ülevõtmisele ning eeldanud seega eriseaduse vastuvõtmist, mis reguleerinud alaealise õiguserikkuja suhtes mõjutamisvahendite kohaldamist nende üleastumiste eest, mis ei ole hõlmatud kriminaal- ja väärteokaristusõigusega.

2) Sama ka Vene Föderatsiooni 1996.a KrK: üldosa V jagu (14. ptk) “Alaealiste kriminaalvastutus” (17-17 aastased). I. Rebase eelnõu ja VF KrK vastavate peatükkide ülesehitus ja osa sätteid on väga sarnased, mistõttu on alust arvata, et I. Rebane kasutas oma eelnõu koostamisel VF KrK eelnõud.

3.3. Alaealise vastutuse seaduse eelnõud

1) Algus 1994. a Riikliku Kriminaalpreventsiooni Nõukogu eestvõttel. 1995. a alguses esitas käesoleva ettekande autor Nõukogu ekspertkomisjonile seaduseelnõu kontseptsiooni, mis lähtus põhimõtteliselt Saksamaa variandist ning eeldas kõikide alaealiste õiguserikkumiste lahendamist kas noorsoopolitsei, noorsooprokuröri või noorsookohtu poolt ning ei pidanud vajalikuks luua alaealiste asju arutavaid komisjone. See lahendus tundus siiski liiga radikaalne ning lükati tagasi.

2) Sama aasta suveks oli haridusministeeriumi töögrupil valminud alaealiste vastutuse seaduse eelnõu kontseptsiooni, mis nägi ette alaealiste (10-17-aastased) õiguserikkumiste asjade arutamise põhiorganina vastava komisjoni, vabadust piiravate sanktsioonide kohaldamiseks aga noorsookohtu (hiljem alaealiste asjade arutamisele spetsialiseeruvat noorsookohtuniku). Põhiseisukohad kiitis Riiklik Kriminaalpreventsiooni Nõukogu 11.09.1995 heaks.

3) 1997. a lõpuks loobuti siiski ka ideest luua noorsookohtuniku institutsioon. Kõiki alaealiste õiguserikkumiste asju (välja arvatud kriminaal- ja väärteoasjad, mida lahendatakse üldkorras) hakkas arutama maakondlik alaealiste komisjon. Seega võttis Eesti alaealiste karistusõiguses põhimõtteliselt üle Rootsi variandi.

IV. Kehtiv õigus

1. Alaealise mõjutusvahendite seadus

1.1. Haldusõigus

Seaduse (AlMõjvS) näol on tegemist valdavalt haldusõiguse valdkonda kuuluva regulatsiooniga. Komisjon on haldusorgan, mis vastavalt HaldMS §-le 8 on seadusega avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud kogu. Komisjoni tegevus on avalikele huvidele orienteeritud sotsiaalselt kujundav tegevus, mis kuulub korraldava ja koormava halduse valdkonda. Komisjoni tegevust reguleerib haldusmenetluskord (AlMõjVS § 1 lg 4), selle otsus on haldusakt (HaldMS § 51), mis on AlMõjVS §-de 63 ja 26 alusel vaidlustatav ning vastab seega ja HaldMS §-de 54-57 (haldusakti õiguspärasus) nõuetele.

1.2. Karistusõiguse ja kriminaalmenetluse elemendid

1) Tulenevalt isikute ringist, kelle suhtes seadust kohaldatakse (AlMõjVS § 1 lg 2: on toime pannud kuriteo või väärteo), mõjutusvahenditest (§ 3) ja menetlusest (§ 6) saab rääkida seaduse regulatsiooni materiaalse karistusõiguse ja kriminaalmenetluse üksikutest elementidest.

2) Mõjutusvahendid: erikooli suunamine on vabadusekaotuslik sanktsioon, kuid mitte vangistus ega muu kriminaalkaristus. Sisaldab pönaalset mateeriat. RK 3-1-2-1-10: kollisioon. AlMõjVS § 6 ei näe ette erikoolis viibiva isiku vanuse ülempiiri; HarS § 8 ja PõhiKGümnS § 17 lg 1: isik on koolikohustuslik kuni 17-aastaseks saamiseni. Kas enne õppeaasta lõppu 17-aastaseks saanud isik tuleb erikoolist vabastada? Kas teda saab jätta kooli, kuid ei pea osa võtma õppetööst? Kas ta võib seal viibida vabatahtlikult?

3) Menetlus: loa saamine kohtult: AlMõjVS § 6 lg 4 ja KrMS 17. ptk. Kohus ei tuvasta alaealise süüd, menetlusest ei võta osa prokurör ega kaitsja; kohus võib kutsuda alaealise, tema esindaja komisjoni töötaja, lastekaitsetöötaja jt (KrMS § 406 lg 2). Kohtumäärus on kaevatav (§ 407).

2. Karistusõigus

1) Ühendav norm materiaalõiguses: KarS § 87. KarS ei sisalda eraldi peatükki alaealiste kriminaalvastutuse kohta, mida võib hinnata ka vahepeal tehtud ettepanekutega võrreldes tagasiminekuks. Eelnõu menetlemise käigus loobuti alaealise (14-17-aastase) piiratud süüvõimest mõistest süüd käsitlevas osas (2. ptk 3 jg), kuid sisuliselt on see paigutatud 7. ptk „Muud mõjutusvahendid“) § 87 näol. Kohus saab arvestades alaealise „kõlbelise ja vaimse arengu taset ning tema võimet oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida“, vabastada ta karistusest ning kohaldada mittekaristuslikku mõjutusvahendit, nt hoiatust, allutada ta käitumiskontrollile, paigutada erikooli.

13.2 Karistusseadustik eeldab, et alaealine on küll süüvõimeline (KarS § 33), kuid tema süüvõime on piiratud. Tegemist ei ole piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes, vaid just ebapiisava sotsialiseeritusega. Isegi kui alaealine saab aru enda teo keelatusest, et tähenda see, et ta suudaks täiel määral enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Alaealine ei pruugi täiel määral eristada lubatut ja keelatut ning täielikult aduda oma tegude tagajärgi. Iseäranis aktuaalne on see küsimus juhul, kus alaealine paneb süüteo toime vahetult peale karistatavasse ikka jõudmist. Seetõttu tuleb igakordselt tuvastada, kas alaealine oli enda vaimse ja kõlbelise arengu tasemelt võimeline aru saama oma teo keelatusest ja vastavalt sellele arusaamisele käituma. Eriti tuleb grupiviisiliste süütegude korral otsustada, kas selles osalenud alaealine oli piisavalt iseseisev langetama täielikke omavastutuslikke otsuseid või pani ta süüteo toime grupisiseste sidemete toimel, nö kaasajooksikuna.
13.3. /…/ Kriminaalasja uuel menetlemisel peab kohus tegema kindlaks alaealiste kõlbelise ja vaimse arengu taseme. Seda ei tohi segi ajada kriminaalasja kohtueelses menetluses teostatud ambulatoorsete kohtupsühhiaatriliste - kohtupsühholoogiliste kompleksekspertiisidega (kd 1, tlk 38 jj), milles on tegeldud vaid süüdivuse küsimusega KarS § 34 mõttes. Kohus peab tegema kindlaks, kas ja millisel määral on alaealised süüteo toimepanijad ühiskondlike normidega adapteerunud. Kui kohus leiab, et alaealiste võime enda teo keelatusest aru saada või enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida oli selles tähenduses piiratud, võib kohus vastavalt KarS §-le 87 isiku karistusest vabastada ning kohaldada tema suhtes samas sättes loetletud mõjutusvahendeid. (RK 3-1-1-43-06).

Selline võimalus on kohtul üksnes alaealise piiratud süüvõime korral. Muul juhul tuleb alaealine süüdi tunnistada, kui prokurör oli ta kohtu alla andnud. Eeluurimise lõpuleviimisel on võimalik taotleda asja üleandmist alaealiste komisjonile (KrMS § 201), kuid alaealise kohta alla andmist (KrMS § 226) iseenesest ei saa vaidlustada.

2) Ühendav norm menetlusõiguses: KrMS § 201. Prokurör lõpetab menetluse ja saadab materjalid alaealiste komisjoni.

3) Autonoomne karistusõiguslik kohtlemine. Eripärad materiaalõiguses (nt KarS §-d 44 lg 5, 45 lg 2) menetluses (nt KrMS §-d 45 lg 2 p 1, 212 lg 4) ja kriminaaltäitevõiguses (VangS 3. ptk).

13.3 Kriminaalmenetluse seadustiku § 213 lg 4 sätestab, et alaealise kahtlustatava korral on prokuratuur kohustatud tegema kriminaalhooldusosakonna juhatajale ülesandeks nimetada kriminaalhooldusametnik, kes vastavalt Kriminaalhooldusseaduse (RT I 2002, 82, 478) § 23 lg-le 1 koostab kohtueelse ettekande. Vastavalt Kriminaalhooldusseaduse § 24 lg-le 1 peab see ettekanne sisaldama kokkuvõtet kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse isikuomadustest ja sotsiaalsest olukorrast ning arvamust katseaja ja kahtlustatava, süüdistatava või kohtualuse suhtes kohaldatavate kohustuste valiku kohta. Kohtusse saadetavale süüdistusaktile tuleb KrMS § 226 lg 4 p 4 kohaselt teha märge kriminaalhooldusametniku määramise kohta. Kohtunik peab kontrollima, kas alaealise süüdistatava kriminaalasjas on koostatud kohtueelne ettekanne. Kohtuniku korraldusel täiendab kriminaal-hooldusametnik kohtueelset ettekannet (KrMS § 264 lg 2). Neid seaduse nõudeid kriminaalasja menetlemisel aga täidetud ei ole. Kriminaalkolleegium märgib, et sellised minetused toovad kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise esimese astme kohtusse uueks menetlemiseks, kus kohtunikul on kohustus teha kriminaal-hooldusosakonna juhatajale ülesandeks nimetada kriminaal-hooldusametnik (RK 3-1-1-43-06).

4) KarS erisused alaealise karistamisel: Riigikohtu otsused, mis tunnistavad küll alaealiste karistusõigust, kuid ainult üldise karistusõiguse raames.

13. Kuigi Eesti õigussüsteem ei tunne iseseisvat alaealiste karistusõigust ja alaealiste (vanuses 14-17 eluaastat) poolt toime pandud kuritegusid menetletakse samadel alustel nagu täiskasvanute poolt toimepanduid, ei tähenda see, et menetlemine toimuks igasuguste erisusteta. Nii Karistusseadustik kui ka Kriminaalmenetluse seadustik teevad alaealiste kriminaalasjade menetlemisel erandeid nn põhimenetlusest. Selgitavalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist.
13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü. Alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on rõhuasetus aga teistsugune - karistusõiguse jaoks on sellisel juhul enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid. Seejuures tuleb lähtuda eeldusest, et alaealise poolt toimepandud kuritegu on episoodilist, juhuslikku laadi. Karistusõiguse ülesandeks on alaealise puhul just uue kuriteo toimepanemise ärahoidmine, tema sotsiaalne järeleaitamine ning integratsioon; karistusõiguse vahendusel toimub nn pedagoogilise defitsiidi tasakaalustamine. Alaealise mõjutamise eesmärgiks on esmajoones seega kasvatamine, aga mitte karistamine. Karistuse mõistmisel tuleb seetõttu tähele panna, et see kujundaks alaealises arusaama ühiskondlike normide sidususest ka tema suhtes ning ei muutuks takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel (RK 3-1-1-43-06).

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib siinjuures tähelepanu asjaolule, et eriti tähelepanelikult tuleb suhtuda karistuse mõistmisse alaealistele. Alaealiste puhul tuleb muuhulgas meeles pidada, et nad ei ole isiksusena reeglina veel välja kujunenud ning alaealiste kuritegevuse põhjused ja sellest tulenevalt nende meelestatus õiguskorra suhtes on teistsugune kui täiskasvanud isikul. Tihtipeale on alaealiste kuritegeliku käitumise ajenditeks grupis enesekehtestamise soov, julguseproov, tähelepanuvajadus jms. Alaealised on oluliselt kergemini mõjutatavad, mistõttu ühelt poolt pole vangistus nende õiguskuulekale käitumisele suunamisel sageli vajalik ja karistuse eesmärgid saab realiseerida kergemaliigilise karistusega. Teisalt tähendab alaealise kerge mõjutatavus aga sedagi, et vangistus võib katkestada süüditunnistatud alaealise sidemed normaalse eluga, tekitada läbikukkumise tunde ning frustratsiooni-meeleolu, mille tõttu alaealine kaotab üleüldse huvi ja motivatsiooni endas õiguskuuleka sättumuse kujundamiseks. Seetõttu tuleb alaealise vangistusega karistamist eriti põhjalikult motiveerida, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele. Kui kohus leiab siiski, et konkreetsel juhul on vajalik karistada alaealist vangistusega, peab edasiselt hindama võimalusi mõistetud karistuse tingimuslikuks täitmisele pööramata jätmiseks KarS §-de 73 või 74 sätete alusel. Ka selles etapis tuleb arvesse võtta alaealiste eelkäsitletud eripära ja vangistus täitmisele pöörata üksnes nendel juhtudel, kus tõepoolest puudub tõsiseltvõetav prognoos alaealise kurjategija ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise võimalikkuse osas (RK 3-1-1-14-06).


V. Kokkuvõte
Hea või halb, õige või vale – ei saa küsida. Tuleb aga küsida, kas see lahendus on optimaalne nii avaliku halduse kui ka alaealise delinkventsele käitumisele preventiivse ja repressiivse reageerimise seisukohalt. Totaalne süsteem, mis hõlmaks alaealiste kogu deliknkventse käitumise, ei ole võimalik, seega jääb riikliku ehk formaalse repressiivse reageerimise (karistusõiguse) kõrval alati püsima vajadus alaealise mitteformaalse kohtlemise (sotsiaaltöö) järele. See oleks põhimõtteliselt kaheastmeline süsteem (mudel 1). Eesti on valinud praegu veel lisaks sellele vaheetapi haldusmenetluse vormis tegutseva komisjoni näol, seega kolmeastmelise süsteemi (mudel 2).
Artikli autor:
Jaan Sootak
Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor
 
Kättesaadav:
http://www.entk.ee/Jaan%20Sootak.doc

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Non-commercial Share Alike 3.0 License