Kuritegevus kui sotsiaalne nähtus

Kuritegevus on keerukas sotsiaalne nähtus, mille põhjustest on inimkond aasta – aastalt hakanud aina paremini aru saama. Kuigi ligi 200 aastat tagasi lootis Robert Peel, et kuritegevuse puudumist saab pidada politsei hea töö tunnusteks, siis tänapäeval mõistab enamus inimesi, et politsei võimalused kuritegevuse vastu on küllalt piiratud.

 

  • Politsei klassikalised ülesanded seoses kuritegevusega võib sõnastada lihtsalt: politsei peab kuriteod ära hoidma ning nad peavad uurima ja lahendama vaid selliseid kuritegusid, mida neil ei õnnestunud ära hoida. Ükskõik kui kena näib selle ülesande formuleering, on ta mõnes mõttes eksitav, sest annab vihje nagu oleks kuritegevuse ja avastamata kuritegude põhjuseks puudulik politseitöö. Politsei äparduste tõttu võivad toimuda küll mõned kuriteod ning mõned kurjategijad võivad pääseda õigusemõistmise eest, kuid need on erandjuhtumid. Enamasti on kuritegude juured sotsiaalsetes, majanduslikes ja psühholoogilistes tingimustes, mida politsei saab mõjutada vaid kaudselt.

    1963. aastal väitis USA politsei üks reformijaid August Vollmer: “Ikka veel on mõne politseiniku arvates tema nuia küljes rohkem preventsiooni kui ühiskonnas kõikides pingutustes avastada kuritegevuse põhjusi ja leida võimalusi nende kõrvaldamiseks. Teistele politseinikele näitab aga pikaajaline kogemus suhtlemisel korrarikkujate ja kurjategijatega, et katsed täiskasvanud õigusrikkuja heidutamisel ühiskonnavastase tegevuse juurest kujutavad endast vaid sügavale ulatuvate korratuste pinnapealset töötlemist. Seda teooriat kinnitavad alaealiste õigusrikkumiste käitumisuuringud, kus samm – sammult jälgitud eluks kohandumata noorte kujunemist õigusrikkujateks. Karistuse korrigeeriv väärtus eluks halvasti kohanenud täiskasvanu jaoks on selles valguses tähtsusetu ja absurdne. Kombeid ja käitumistavasid pole kerge muuta. On kindlaid tõendeid, et kasutuselevõetud karistus- ja reformistlikud meetodid pole tekitanud suurt paranemist. Praegune teadmine näitab, et kuritegevusel on palju põhjuseid ning kuritegevust saab vähendada vaid kõikide sotsiaalteenuste ühise ja koordineeritud tegevusega. Politsei peab võtma ühiskonnas juhtiva rolli kuritegude ärahoidmisel.”


  • Vollmeri kogemus ja uurimused näitasid talle, et ükskõik kui hästi valitud ja individuaalselt võimekad on politseiametnikud, pole realistlik oodata, et nende mõju võiks mingilgi määral olla võrreldav teiste tingimuste paranemisega, millega kuritegevus on korrelatsioonis: nõrk või olematu perekonnastruktuur, positiivsete käitumiseeskujude puudumine noore inimese jaoks; inimest toetava kogukonna võrgustik, vaesus, rassism, ebaefektiivsed haridussüsteemid, olematud puhke- ja vabaaja veetmise võimalused. Nende jõudude tugevuse mõistmiseks politsei kõrval tuleb vaid ringi vaadata nendes piirkondades, kus tavaliselt kuritegusid ei toimu. Pea eranditult on nendeks tihedalt lõimunud ja õilmitsevad kogukonnad, kus ülalkirjeldatud probleeme pea – aegu ei ole ning politsei ja õiguskaitseametnike töö on stressivaba nauding.
« Eelmine | Järgmine »

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Non-commercial Share Alike 3.0 License