Alates 2010. aasta 1. jaanuarist määratakse teenuse käibe tekkimise koht sõltuvalt sellest, milline on ostja käibemaksu staatus. Kui teenuse ostja on maksukohustuslane, siis määratakse teenuse käibe tekkimise koht ostja asukoha järgi. Kui teenust osutatakse mittemaksukohustuslasele, siis on teenuse käibe tekkimise koht teenuse osutaja asukoht.

Käibemaksuseaduse §-s 10 sätestatud teenuse osutamise koht sõnastati ümber direktiivi 2008/8/EÜ alusel. See direktiiv muudab 2010. aastast käibemaksudirektiivi 2006/112/EÜ teenuste käibe tekkimise koha sätteid ja üldpõhimõtet. Muudeti teenuse käibe tekkimise põhireeglit, mis on toodud Euroopa Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ artiklites 44 ja 45. Art 44 puudutab olukorda, kus teenuse ostja on maksukohustuslane ja art 45 puudutab olukorda, kui teenuse ostja on lõpptarbija.

Teenuse käibe tekkimise koht sõltub teenuse ostja käibemaksu staatusest.

Kui maksukohustuslane osutab teenust isikule, kes tegutseb maksukohustuslasena Euroopa Liidus või väljaspool (ingl business to business, B2B ), loetakse teenuse tekkimise kohaks teenuse saaja asukoht. Kui maksukohustuslane osutab teenust mittemaksukohustuslasele (ingl business to consumers, B2C), tekib teenuse käive teenuse osutaja asukohas.

KMS § 10 lõikes 1 sätestatud uus põhireegel, mille alusel tekib käive Eestis.

KMS § 10 lõige 4 punktis 9 on aga toodud reegel, mille alusel käive ei teki Eestis.

Need kaks sätet katavad kõik erisätetega reguleerimata teenused.

Põhireegli kohaselt sõltub käibe tekkimise koht teenuse saajast.

Käibe tekkimise koht on Eesti, kui teenuse saaja on Eestis registreeritud maksukohustuslane või piiratud maksukohustuslane. Samuti on käibe tekkimise koht Eesti, kui teenust osutab Eesti maksukohustuslane maksukohustuslasena registreerimata isikule, sh piiratud maksukohustuslasena registreerimata isikule või ettevõtlusega mittetegelevale välisriigi isikule.

Käibe tekkimise koht ei ole Eesti, kui Eesti maksukohustuslane osutab teenust Eestis oleva asukoha või püsiva tegevuskoha kaudu teise liikmeriigi maksukohustuslasele või piiratud maksukohustuslasena registreeritud isikule või ettevõtlusega tegelevale ühendusevälise riigi isikule.

!Olulisim muudatus, mis hakkas kehtima teenuste osutamisel ettevõtjate vahel (B2B) – asukohareeglilt mindi üle sihtkohamaa põhimõttele. Kui teenuse saaja on lõpptarbija, jääb kehtima enne kehtinud põhireegel.

Erandid on:

-          kinnisvarateenused,

-          reisijate vedu,

-          restorani- ja toitlustusteenused,

-          transpordivahendi lühiajaline kasutamine ja

-          üritustega seotud teenused.

Kinnisvaraga seotud käive tekib kinnisvara asukohas. Reisijate vedu maksustatakse veo toimumise kohas, võttes arvesse läbitud vahemaid. Restorani- ja toitlustamisteenused maksustatakse teenuse füüsilise osutamise asukoha põhiselt. Transpordivahendi lühiajalist (kuni 30 päeva) kasutamist maksustatakse seal, kus transpordivahend antakse kliendi kasutusse või valdusse. Neid erandeid rakendatakse sõltumata sellest, millise käibemaksustaatusega on teenuse saaja, kas maksukohustuslane või lõpptarbija.

Transpordivahendi kasutada andmise maksustamine

Transpordivahendi kasutada andmise puhul määratakse teenuse käibe tekkimise koht lepingu kestuse järgi ehk eristatakse lühiajalist ja pikaajalist kasutust. Lühiajaline kasutamine on kuni 30 päeva (laevad 90) ja maksustatakse seal, kus sõiduk kliendi kasutusse antakse.

Pikaajalise kasutuse korral kehtib KMS-i § 10 lõikes 1 toodud põhireegel. Kui teenuse osutaja on maksukohustuslane (B2B), siis maksustatakse tema asukohariigis, kui teenuse ostja on lõpptarbija (B2C), siis liisinguandja asukohas.

Näiteks sõiduauto või vaguni pikaajalisel rentimisel (teenuse tüüpi liisinguleping) tehakse nii Läti maksukohustuslasele kui ka Vene äriühingule 0-protsendiline arve – ühendusevälise riigi ettevõtjaid koheldakse sarnaselt liikmesriikide maksukohustuslastega, KMS-i § 10 lg 4 p 9 järgi. Kui tegemist on sõiduauto lühiajalise rendiga, siis tuleb alati rakendada 20-protsendilist maksumäära.

Kaubavedu Eestis

Alates 1. jaanuarist 2010 rakendub Eesti-sisese kaubaveo puhul B2B põhireegel.

Näiteks kaubavedu marsruudil Tallinn-Tartu, kui teenuse ostja on Soome või Venemaa äriühing, maksustatakse nullmääraga – pole oluline, et vedu toimus täies ulatuses Eestis või see polnud ühendusesisese kaubaveo Eestit läbiv osa.

Sellise kliendi puhul, kellele B2B põhireeglit ei rakendata, lähtutakse veo kulgemise ja kõrvalteenuste osutamise kohast (KMS § 10 lg 2, § 10 lg 4).

Liikmesriikidevaheline kaubavedu

1. jaanuarist 2010 rakendatakse ka ühendusevälise riigi (Venemaa, USA) ettevõtjale osutatavale teenusele B2B põhireeglit.

Näiteks kaubavedu marsruudil Tallinn-Helsingi või Helsingi-Tallinn (või Helsingi-Turu), maksustatakse Eestis 0 protsendiga, kui teenuse ostja on näiteks Vene äriühing. Pole oluline, et teenuse ostjale pole antud Euroopa Liidu VAT numbrit. Oluline on, et ta oleks ettevõtja.

Kui teenuse saaja on lõpptarbija, siis lähtutakse seni kehtinud reeglist: teenus maksustatakse selles riigis, kust hakati kaupa vedama.

Näiteks kui Eesti eraisik tahab tuua Soomest isiklikuks tarbimiseks kaupa ja tellib selleks Eesti maksukohustuslasest ettevõtjalt veoteenust, siis tuleb see kaubavedu Soomest Eestisse maksustada Soome käibemaksumääraga, sest kaupa hakati vedama Soomest ja teenuse saaja on mittemaksukohustuslane. Sellega kaasneb Eesti maksukohustuslasele kohustus registreerida Soomes.