Community policing e kogukonnakeskse  politseitöö  mõiste on viimasel kümnendil palju tähelepanu pälvinud.

 

Kogukonnakeskse  politseitöö  on tegelikult pärit Inglismaalt ja Ameerika Ühendriikidest. 1980ndate alguses jõuti arusaamiseni, et traditsiooniline reageeriv politseitöö mudel ei anna soovitud tulemust. Kuid samas hakkas politsei sellel ajajärgul saavutama ka teatud edu, mida esialgu vaevalt märgati. Jalgsipatrull kogus populaarsust ja paljudes kohtades nõudis selle laiemat rakendamist elanikkond ja ka kohalik võim.

 

Kogukonnakeskse politseitöö defineerimisega on vaeva näinud paljud teadlased. Sageli jõutakse järeldustele, mis see ei ole, aga mis e selgusele, mis see on.

 

Vaatleme konkreetset näidet, milles olulised reageeriva ja kogukonnakeskse politseitöö erinevused hästi välja tulevad. Kujutagem ette, et meil on kaks kindlas piirkonnas oma igapäevast tööd tegevat patrullpolitseinikku. Nimetagem neid reageerivaks Jaaniks ja kogukonnakeskseks Peetriks. Oletame, et tegemist on suvise aja ja palava ilmaga ning tegevus toimub keskmise suurusega linnas.

 

Kaasus 1. Jaan esindab traditsioonilist politseitöö stiili.

 

Pärast instruktaaži läheb Jaan oma patrullauto juurde, paneb ette päikeseprillid, lülitab konditsioneeri maksimumvõimsusele, keerab aknad üles ja põrutab tänavaile. Jaoskonna hoovist vaevalt välja saades tuleb esimene väljakutse naabritevahelisele tülile. "Pagan võtaks," mõtleb ta, "olin seal ju alles eelmisel nädalal". Jaan sõidab kohale ja eraldab kõigepealt tüliosalised üksteisest. Kui viimased on lõpuks valmis oma seisukohti selgitama, lõikab Jaan järsult nende püüdlused: "Ma ei ole siin selleks, et kuulata teie mõttetuid argumente!" ning lisab: "Tean vaid seda, et kui ma peaksin täna õhtul teie pärast veel kord siia tulema, siis viin mõlemad arestimajja!" Ta kamandab mõlemad oma majja ja kannab ette, et on vaba ning probleem sai lahendatud kohapeal (kellelgi pretensioone pole). 10 minutit teate saamisest kuni selle lahendamiseni - ülemused peaks rahul olema - töö kiire ja korralik.

 

Poole kohvijoomise jagu hiljem saab ta järgmise väljakutse. Keegi anonüümne mees on teatanud korda rikkuvatest noorukitest Kase ja Männi tn nurgal. Ta sõidab kohale ning heidab neile autost pika ja paljutähendava "politseiniku pilgu". Noorukid loivavad vaikselt nurga taha. Jaan teatab juhtimiskeskusele, et noorukid on minema saadetud ning suundub oma "pesa" juurde (vaikne rahulik kohake tänavast eemal), kus saab lõpetada segamatult kohvijoomise ning teha ühe suitsu.

 

Mõne aja pärast saab ta järgmise ülesande: probleem alarmsüsteemiga. Jaanile on see aadress tuttav. See on jälle too vanamammi - ta jätab alati sisenedes oma alarmi välja lülitamata ja tekitab mõttetut paberitööd. Kui Jaan patrullauto maja ees peatab, on proua Kuusk juba uksel käsi kokku löömas: "Armas aeg, kas ma tõesti tegin jälle midagi valesti? " Jaan täidab vajaliku dokumendi turvafirma tarbeks ja palub vanadaamil hoolikam olla. Jaanil on kiire, anonüümne meesterahvas helistab jälle seoses korda rikkuvate noorukitega samal tänavanurgal, kus mõni aeg tagasi. See kord pidi ühel neist (rohelise särgiga poiss) olema ka mingi relvataoline ese. Jaan jõuab kohale, hüppab autost relv käes välja ning käsutab noorukid kõhuli maha. Esimesena kontrollib ta rohelise särgiga poissi. Relva pole. Nagu alati, on anonüümne kodanik valesti näinud. Ta kontrollib kiiresti ära ka teised noorukid ning kuna meie patrullpolitseinik midagi ei leia, saadab nad minema koos ähvardusega, et kui peaks neid õhtu jooksul veel seal nägema, siis lõpetavad nad arestimajas.

 

Jaan suundub tagasi auto juurde kujutades endamisi ette, mida kõike ta selle tundmatu helistajaga teeks. Raiskab see ju tema kallist tööaega selliste mõttetute väljakutsetega. Jaan on just teel oma väljateenitud söögipausile, kui saab raadio teel järgmise väljakutse, et ühel baaril on probleem kahe purjus kliendiga, kelle vahel on puhkenud suurem tüli. Õnneks on selleks ajaks, kui ta kohale saabub, kõik juba jälle sõbrad. Baarmen pistab pea ukse vahelt välja ja näitab Jaanile, et kõik on kombes. Lõpuks ometi paus, ja tal pole isegi vaja autost välja tulla. Pärast söögipausi sõidab Jaan oma lemmikkohta, kus saab STOP märgi rikkumist kerge vaevaga ära vormistada. On juba kuu lõpp ning mõned trahvid peaks ikka ära tegema, et ülemused rahul oleks. Tunni ajaga tuli neli rikkumist, autojuhid ei peatunud märgi juures. Jaan täidab oma patrullilehe, vaatab muu paberitöö üle ja suundub jaoskonda.

 

Kaasus 2. Peeter läheneb oma tööle veidi erineval viisil.

 

Peeter otsib enne instruktaaži üles ametniku, kes just tema piirkonnas lõpetas, et küsida, kas seal vahetuse jooksul ka midagi märkimisväärset toimus. Ta vaatab veel üle andmebaasides oleva info, mis viimase 24 tunni jooksul sellest patrullipiirkonnast laekunud on. Peamiselt pöörab ta tähelepanu toimepandud kuritegudele ja toimunud liiklusõnnetustele ning püüab need kohad meelde jätta. Pärast instruktaaži kohtub Peeter kriminaalpolitseinikuga ja küsib, kas ka temal midagi huvitavat selle piirkonna kohta rääkida on. Ta esitab sama küsimuse piirkonna eest vastutavale piirkonnakonstaablile. Vestlusest selgub, et hiljuti tänaval toimepandud röövimine on üsna "pime asi", sest midagi peale ühe tunnistaja poolt välja pakutud hüüdnime "Pähkel" teada ei ole.

 

Peeter võtab oma kohvi ja suundub ühe suure korterelamu poole, mis on pidevaks probleemide allikaks. Tegemist on majaga, mis kuulub ühele omanikule, kes selles kortereid välja rendib. Ta osaleb majaomaniku vestluses ühe võimaliku uue üürnikuga. Vormis politseiniku kohalolek taolistel vestlustel on olnud suureks abiks ja olukord on viimase kuue kuu jooksul tunduvalt paranenud. Peeter on pidanud järjest vähem käima tolles majas väljakutseid teenindamas. Pärast vestlust patrullimist jätkates märkab ta ühel tänavanurgal gruppi lapsi. Elanikud on kaevanud, et seal pidid kogunema noorukid, kes rikuvad korda ja käituvad väljakutsuvalt. Ta läheb autost välja nendega rääkima ning märkab nende hulgas ühte uut poissi, keda varem kohanud pole. Poisil on ka omapärane tätoveering. Pärast lühikest jutuajamist nendega omab Peeter poisi kohta piisavalt infot (nimi, sünniaeg, elukoht, kool jms). Ta märgib need andmed hoolikalt üles, et sellest ka kohalikku noorsooga tegelevat politseiametnikku teavitada. Ta saadab noorukid minema ning hoiatab neid uuesti kogunemast.

 

Kui lapsed on lahkunud, läheb Peeter üle tänava vastasasuvasse väikesesse toidupoodi ja vestleb omanikuga. "Ma ei ole seda tätoveeringuga poissi siin varem näinud," ütleb politseinik. "Kas te teate temast midagi?" Poepidaja vastab: "On vist mingi raske laps. Elab siit kvartali jagu edasi koos oma emaga. Ühel päeval oli minulgi temaga probleeme." "Kui temast veel midagi kuulete, andke mulle palun teada," palub Peeter ja suundub tagasi oma auto juurde.

 

Väljakutsetevahelisel ajal otsustab Peeter üle vaadata ristmiku, kus toimus avarii, kui tal vaba päev oli. Probleem on ilmne - põõsas on kasvanud liiga suureks ja varjab nähtavust. Ta teeb selle kohta patrull-lehele märkme ja üritab ise või palub vahetul juhil päevasel ajal helistada teehoolduse eest vastutavale ametnikule, et see korraldaks põõsa piiramise. Kui Peeter on juba oma vahetust lõpetamas, saadab poeomanik, kellega ta enne vestles, sõnumi: "Mulle meenus midagi selle poisi kohta. See ei ole vist eriti tähtis, aga olen kuulnud, et teised noored nimetavad teda pidevalt "Pähkliks"."

 

Ülaltoodud kaasused iseloomustavad erinevaid tööstiile väga ilmekalt. Igaühel tasuks mõelda, kelle peale loota, kui on vaja kiiret abi.

 

1. Mõtle oma elukoha või tööpiirkonna politseiametnike peale. Kas tegemist on reageerivate või kogukonnakesksete politseiametnikega?
2. Millist töömeetodit toetavad kohalikud politseijuhid? Too ära töökorralduse iseloomulikud tunnused, mis sinu seisukohta toetavad.
3. Mida teeksid ise teisiti ja kuidas viiksid läbi muutusi?

 

Kogukonnakeskse politseitöö kontseptsiooni on põhjalikult käsitlenud USA Radfordi

ülikooli kriminaalõiguse assistent-professor Willard M. Oliver.

 

W. M. Oliver liigitab kogukonnakeskse politseitöö (community-oriented policing, edaspidi

COP) kolmeks komponendiks, mis võivad moodustada ka iseseisva politseitöö meetodi.

Joonis 2. Kogukonnale suunatud politseitöö jagunemine (Oliver 2001:44)

 

Need meetodid on ka reaalselt kasutusel igapäevases politseitöös, kuid kogukonnaga seotuna moodustavad kogukonnakeskse politseitöö raamistiku.