Strateegiliselt suunatud või orienteeritud politseitegevuses (strategic oriented policing, edaspidi SOP) kasutatakse ära traditsioonilist politseipraktikat ja toiminguid efektiivsemal viisil, jaotades nende võimalusi probleemse piirkonna jaoks ümber. Kogu jõud suunatakse konkreetsele probleemile. Eesmärgiks on eemaldada kriminaalne element või sotsiaalse korratuse põhjus, võimaldamaks kogukonnal seada mingi aluspõhi oma olukorra parandamiseks. Põhitegevus on erinevas vormis patrullimine. Oliver eristab kolme liiki patrulltegevust:

1. suunatud patrullimine (directed patrol):

On vähimaid ressursse nõudev ja seda on lihtsaim rakendada. Politseinikud suunatakse nende n-ö väljakutsetest vabal tööajal kontrollima kindlaid probleemseid piirkondi.  Need on määratud kuriteoanalüüsi, kogukonna eriliste kaebuste või lihtsalt politseinike veendumuse alusel. Politseinikud on kohal ja kontrollivad piirkonda.

2 . agressiivne patrullimine (aggressive patrol):

See meetod sisaldab endas tugevdatud politseilist survet kindlale kriminaalsele või ühiskondliku korra probleemile. Agressiivne patrullimine võib olla seotud

• tänaval kahtlaste või probleemsete isikute kinnipidamisega, nende tuvastamise ja jäädvustamisega, liiklusvahendite kontrollimisega,
• erariides patrullide kasutamisega (nii liiklusjärelevalves kui ka  muus korra tagamises),
• "paadunud kurjategijate" või korduvkurjategijate jälgimisega (viimast loetakse suhteliselt ressursinõudlikuks meetodiks, sest tegeletakse personaalselt kindlate kurjategijatega),
•  lõksu seadmine pettuse kaudu mitmele kindlas valdkonnas  tegutsevale kurjategijale,
• varjatud jälgimine kuriteoohtlikus piirkonnas.

3."küllastatud" patrullimine (saturation patrol):

On kõige ressursinõudlikum patrullimise viis. See sisaldab endas massiivset jõu  näitamist, mis võib tekitada ka konflikte kogukonnaga. Kui seda  rakendada koostöös kogukonnaga, siis tavaliselt toetatakse seda laadi üritusi. Eestis vaste „küllastatud" patrullimisele võiks olla politseioperatsioon.  "Küllastatud" patrullimine tähendab erinevate vahetuste ja erinevate üksuste (taktikalised eriüksused, liiklusüksus, kriminaalpolitseinikud jne) kaasamist, kes kõik viiakse politseivormis teatud piirkonda. See tähendab, et mingi ala "ujutatakse üle" politseinikega. Kohalolekut näidatakse suure hulga kahtlaste isikute kinnipidamise, liikluskontrolli punktide kasutamise jms kaudu. Eesmärk on juhtida kriminaalne element sellest piirkonnast välja (näiteks narkodiilerid, prostituudid). Eestis on seda meetodit kasutatud eriti ulatuslikult enne suuri üritusi (näiteks Eurovisiooni lauluvõistlus) ja riiklike külaliste vastuvõtu eel (näiteks G. W. Bushi visiit) ning ka nende toimumise ajal.

Kuigi see meetod (SOP) annab kiire efekti, tuleb siiski arvestada teatud negatiivsete asjaoludega. Oliver toob välja järgmised ohud:

• see meetod on ajutise mõjuga, st probleemid tulevad piirkonda tagasi, kui ei püüta leida ka teisi lahendusi. Korduval kasutamisel väheneb ka mõjusus, sest sellise jõu näitamistega harjutakse ja sel ei ole enam endist efekti.
• taoliste meetodite pideval kasutamisel süveneb kogukonna arusaam politseist kui jõust, aga mitte kui teenindusest. See on seotud hirmuga. Näiteks võib see kujundada ka arvamuse, et politsei tegutseb pigem kogukonna vastu kui selle poolt.
• paljud SOP-meetodid on ellu viidud kogukonnale suunatud politseitöö "lahkel loal". Kontseptsioon saab uueks meetodiks politsei poolt avaliku korra tagamisel ja kuritegevusega võitlemisel, mille ainsaks erisuseks varasematega on kogukonna enamuse võimalik toetus. Selle meetodi puhul ei saa väita, et see on kiire lahendus pikaajalisele probleemile. Aeg on näidanud, et sellise meetodiga ei ole võimalik pikaajalist edu saavutada.