Paremuselt teist teooriat on hea illustreerida järgmise näite abil. Teatavasti kütuse tarbimisega satub õhku CO₂ ja see saastab õhku, rikub inimeste tervislikku seisu ja omab mitmed teisi mõjusid. Majanduslikus mõttes on siinkohal tegemist turutõrkega, täpsemalt negatiivse välismõjuga, mistõttu võiks valitsus kaaluda sekkumist turutõrke korrigeerimiseks. Turutõrge seisneb siin selles, et kütuse müüjad ei võtta kütuse hinda määrates arvesse kütuse mõjusid keskkonnale ja inimeste tervisele, mistõttu kütuse turuhind on väiksem kui tema tegelik kulu ühiskonnale. See toob kaasa kütuse ebaefektiivselt suure tarbimise. Üks lahendus sellisele olukorrale oleks kütust maksustada. Lähtudes optimaalse maksustamise kirjandusest hästi teada Pigou` maksu raamistikust, võiks maksumäär olla võrdne kütuse marginaalse väliskuluga. Selle põhimõte järgimisel muudetakse välised kulud sisemisteks ja eeldusel, et ettevõtjad lisavad maksu täies mahus hinnale, väheneb kütuse tarbimine oma optimaalsele tasemele.

Kirjeldatud lahendus eeldab, et mingeid teisi turutõrkeid kütuseturul ega ka teistel turgudel ei eksisteeri. Isegi kui teistel turgudel esineb turutõrkeid, siis vähemasti ei tohiks need turud olla kütuseturuga oluliselt seotud (näiteks ei tohiks nendel turgudel müüdavad kaubad olla kütuse asendus- või täiendkaubad). Praktikas sellist turgu sisuliselt ei eksisteeri. Mis puudutab konkreetselt kütuseturgu, siis lisaks eespool kirjeldatud välismõjudele eksisteerivad seal ka üldjuhul konkurentsitõrked, kuna kütusemüüjaid on turul suhteliselt vähe. Sageli meenutavad kütuseturud pigem oligopoolse või teatud juhtudel isegi monopoolse struktuuriga turge. Konkurentsitõrgete korral tekib aga olukord, kus kasumit maksimeerides tõstavad ettevõtted hinna seoses oma suure mõjuga turul kõrgemale tootmise piirkulust. Seega, sellest lähtuvalt võib kütusetarbimine olla ebaefektiivselt madal, sest piirkulust kõrgem hind vähendab nõudluse allapoole optimaalset taset.

Kokkuvõttes, kui negatiivsed välismõjud kütuseturul suurendavad tarbimist üle optimaalse taseme, siis konkurentsitõrked samal turul vähendavad tarbimist alla optimaalse taseme. Kui need kaks mõju esinevad samaaegselt, on teoreetiliselt võimalik, et need mõjud täpselt kompenseerivad üksteist nii, et turg on mõlema tõrke korral lõppkokkuvõttes efektiivne. Sellisel juhul aga valitsuse sekkumine turule muudab turu hoopis ebaefektiivsemaks.

Seda olukorda on kujutatud ka allpool oleval joonisel, kus on näidatud monopoolset kütuseturgu. Efektiivne tootmismaht antud turul oleks Q_m, kuna sellel tasemel on sotsiaalne piirkasu võrdne sotsiaalse piirkuluga. Negatiivsete välismõjude korral aga pakkumine, mis baseerub erapiirkulul, ei peegelda väliskulusid, mistõttu turupakkumine on suurem (joonisel punane kõver). Selle tulemusel tekib turutasakaal tasemel Q_n ja turuhinnaks on P_n. Ignoreerides teisi turutõrkeid võib poliitikaanalüütik teha ettepaneku kütust maksustada, uskudes, et turg asub punase ja rohelise joone ristumispunktis.

Kuid võttes arvesse, et turg on monopoolne, siis turu tasakaal asubki juba efektiivses punktis. Nimelt, kuna monopol, nii nagu kõik firmad, maksimeerib oma kasumi tasemel, kus tema piirtulu on võrdne piirkuluga, toodab ta koguse Q_m ja määrab toodangule hinnaks P_m. Kui seda arvesse ei võeta ja ikkagi kehtestatakse maks negatiivsete välismõjude korrigeerimiseks, liigub turutasakaal allapoole Q_m-i, mis tegelikult viib majanduse efektiivsest punktist kaugemale, mitte lähemale.