Pareto efektiivsus on laialdaselt aktsepteeritud kui üks peamisi sotsiaalseid väärtusi. See on saanud oluliseks kriteeriumiks ka valitsuse majanduspoliitikate hindamisel – kui valitsus suudab turu efektiivsust tõsta, siis on valitsuse sekkumine põhjendatud. Teatavasti on turg Pareto efektiivne siis, kui seal toodetakse kogust, mille juures tootmise sotsiaalne piirkulu on võrdne tootmise sotsiaalne piirkasuga.

Selle tingimuse täitmine tagab, et ühiskonna piiratud ressurssidega toodetakse ühiskonnas kõige kõrgemalt väärtustatud kaupade kombinatsiooni. Kui piirkasu ja piirkulu mingil põhjusel pole võrdsed, siis on turg ebaefektiivne ja on põhjust kaaluda mõne majanduspoliitika rakendamist. Ebaefektiivsus seisneb selles, et on võimalik ressursside ümberpaiknemine erinevate turgude vahel viisil, mis suurendab toodetud kaupadest saadavat heaolu. Teisisõnu, suurendatakse nende kaupade tootmist, mida ühiskonnas väärtustatakse kõrgemalt ja vähendatakse ühiskonnas madalamalt väärtustatud kaupade tootmiskogust.

Tüüpolukordi, mille korral ressursid on ebaefektiivselt paiknenud, on erinevaid ja neid nimetatakse majanduskirjanduses turutõrgeteks. Enne paremuselt teise teooria väljatöötamist Richard Lipsey ja Kelvin Lancasteri poolt 1950ndatel keskenduti enamasti ühele turutõrkele korraga ja selle põhjal tehti ettepanekuid poliitika rakendamiseks. Teisisõnu eeldati ideaalset või paremuselt esimest maailma (ing k first best world).

Aga praktikas eksisteerivad turutõrked korraga, mistõttu keskendumine ühele probleemile võib osutuda ebakorrektseks. Pigem oleks mõistlik mingi turutõrke korrigeerimisel silmas pidada ka teisi antud turul või antud turuga seotud turgudel eksisteerivaid tõrkeid. Näiteks võib juhtuda, et kui üks turutõrge vähendab mingi konkreetse kauba tootmist allapoole sotsiaalselt optimaalset taset, siis võib teine samal või seotud turgudel eksisteeriv turutõrge suurendada sama kauba tootmise tagasi sotsiaalselt optimaalsele tasemele või siis vähendada tootmist veelgi. Seega paremuselt teise teooria põhisõnum on, et lähtudes majanduspoliitika kujundamisel paremuselt esimesest maailmast, võib ühe turutõrke korrigeerimiseks kujundatud poliitika turgude ebaefektiivsust hoopis võimendada, mitte parandada.

Sellist olukorda on illustreeritud allpool olevatel joonistel. Vasakpoolsel joonisel nähtub, et majanduspoliitika on kujundatud üksnes ühe turutõke korrigeerimiseks ning on suudetud majandus tasakaalustada, mida siinkohal väljendatakse läbi tasakaalu leidmise kaalul. Parempoolne joonis aga näitab reaalset olukorda, kuhu selline poliitika võib viia. Nimelt, kui eksisteerib veel ka teisi turutõrkeid, mis "töötavad" majanduspoliiitkaga samas suunas, võib majandus poliitika tulemusel hoopis tasakaalust veelgi enam välja minna. Ilma poliitkata võib majandus isegi iseseisvalt tasakaalulähedase taseme saavutada. Teisisõnu võib tekkida sama olukord nagu vasakpoolsel joonisel, ainult et majanduspoliitika asenduks teise turutõrkega.