Haldusjärelevalve on haldusesisese (internse) järelevalve liik, mille korral kontrollib üks haldusekandja (juriidiline või füüsiline isik, kes täidab avaliku halduse ülesannet) teise haldusekandja poolt haldusüleande täitmist, samuti sama haldusekandja organite vahel väljaspool alluvusvahekorda toimuv seaduslikkuse ja otstarbekuse kontroll. Haldusjärelevalve näiteks on VVS § 85 lõike 1 alusel maavanema poolt teostatav järelevalve kohaliku omavalitsuse tegevuse üle või halduskoostöö seaduse alusel halduslepinguga üle antud haldusülesande täitmise üle teostatav järelevalve (HKTS § 10 punktid 5 ja 9). Samuti nt andmekaitseinspektsiooni tegevus talle mitte alluva riigiorgani, nt mõne Justiitsministeeriumi allasutuse tegevuse üle andmekaisealaste õigusaktide järgimisel (praegu mõistetakse seda riikliku järelevalvena). Laialt mõistetud haldusjärelevalve eriliikideks on ka näiteks riigikontrolli poolt riigiorganite ja avalik-õiguslike juriidiliste isikute tegevuse üle teostatav majanduskontroll ja õiguskantsleri poolt õiguskantsleri seaduse alusel teostatav nn ombudsmani funktsioon. Teenistuslikust järelevalvest eristab haldusjärelevalvet see, et seda ei teostata organi üle, millega ollakse teenistuslikus alluvussuhtes (järelevalveorgani ja järelevalvatava organi vahel ei ole hierarhilist võimuvahekorda, VVS § 93 lg 4: “teenistuslikku järelevalvet teostatakse alluvuse korras”). Riiklik järelevalve eelnõu tähenduses on erinevalt haldusjärelevalvest ja teenistuslikust järelevalvest eksternne kontroll, seda teostatakse ohtudega võitlemiseks, mis ei teki haldusorganisatsiooni siseselt, vaid suhtes halduseväline isik – korrakaitseorgan. Haldusjärelevalve sisulise eristamise vajadus riiklikust järelevalvest seisneb eelkõige selles, et haldusjärelevalve teostamisel ei piirata üldjuhul isikute põhiõigusi, kelle üle järelevalvet teostatakse (seega ei ole tegemist riivehaldusega). Riigiõiguses levinud õpetuse kohaselt ei ole avaliku halduse kandjatel – riigil ja muudel avalik-õiguslikel juriidilistel isikutel põhiõigusi (va protsessuaalsed õigused) (vt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 9. paragrahvi kommentaar, lk 103, p 8.2.3; R.Maruste. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Tallinn: Kirjastus Juura 2004, lk 264), seetõttu on võimalik haldusjärelevalve (nagu ka teenistusliku järelevalve) teostamisel lähtuda teistsugustest meetmetest ning ohtude tuvastamisele, tõrjumistele ja rikkumiste kõrvaldamisele suunatud menetlus võib olla intensiivsem ja kaugemale ulatuv. Samuti on riiklikust järelevalvest laiem haldusjärelevalve sisu – haldusjärelevalve eesmärk ei ole ainult ohtude tõrjumine ja korrarikkumiste kõrvaldamine, mis on haldusülesannete täitmisel tekkinud, vaid see hõlmab ka ülesannete täitmise otstarbekust. Seega on haldusjärelevalve eesmärk tagada mitte ainult ohtude tõrjumine õigusnormide järgmise ja normidega kaitstud hüvede kaitsmisega, vaid ka see, et haldustegevus toimuks maksimaalselt efektiivselt, mõjusalt ja riigi heaolu suurendavalt, isegi kui sellega pole rikutud õigusnorme või otseselt pole kahjustatud normidega kaitstavaid hüvesid. Eristamise vajadust põhjustab ka see, et haldusjärelevalve ei saa kasutada ohtude kindlakstegemisel ja tõrjumisel samasuguseid sunnivahendeid nagu riiklik järelevalve, nii ei saa kehtiva õiguse kohaselt ühe haldusorgani poolt teise organi üle riikliku järelevalve teostamisel tehtav ettekirjutus olla haldusaktiks haldusmenetluse seaduse § 51 lõike 1 tähenduses, sest sel aktil puudub halduseväline adressaat (vt A. Aedmaa jt., Haldusmenetluse käsiraamat, Tallinn 2004, lk 267-268) ,  seega on kaheldava väärtusega ka riigiorganite vaheline sunniraha ja asendustäitmise rakendamine, nagu seda seni riikliku järelevalve praktikas on kasutatud. 

NB! Loe ülaltoodud seaduseelnõu seletuskirja väljavõtet ning too välja võimalikud haldusjärelevalve liigid!